23. augustil möödus 66 aastat kurikuulsa Molotov Ribbentropi pakti (MRP) sõlmimisest. Seda sünget tähtpäeva on küll raske ja valus meenutada, kuid unustada me teda ei tohi, sest pakti salaprotokollidega määrati Eesti saatus aastakümneteks.

MRP 50. aastapäeva tähistamine 23. augustil 1989 Balti ketiga jääb surmani meelde neile, kes seal seisid ja on raske kujutleda, et midagi emotsionaalselt nii võimsat suudetaks veel korrata, kuigi seda mitmel pool maailmas on püütud teha.

Mure Eesti rahvuslike sümbolite pärast

Iga aasta 23. augustil on peetud kõnekoosolekuid Tallinnas Hirvepargis. Tänavu tehti seda juba 18. korda. Teisipäeval toimunud Kultuuriseltsi „Hirvepark“ kõnekoosolekul „Hirvepark ja Eesti Kongress — Eesti vabaduse märgid“ arutleti Eesti riigi sümbolite ja märkide tähenduse üle. Seltsi juhatuse liige Toivo Kallas näitas faktidele tuginedes, kuidas aastail 1940-1941 toimus eesti rahvussümboolika hävitamine ning selles osalesid ka Eesti Vabariigi tollased riigiametnikud. Vastne Isamaaliidu liige, aasta naine 1998 Liis Klaar kutsus lapsevanemaid üles kasvatama lastes uhkust oma riigi, lipu ja hümni vastu.

Frank Kolde avaldas hämmastust selle üle, et praegu haarab peamiselt spordisündmuste publik sinimustvalge järele; pannakse selga ka rahvusvärvides riided ja lauldakse uhkustundega oma riigi hümni. Ta kurdab, et paraku pole võimalik kaubanduskeskustes ja suveniiripoodides osta Eesti värvides tooteid — ei särke, mütse ega märke. Punaterrorit meenutavad sümbolid on Tallinnas aga vabalt saadaval.

Võibolla on õigus riigikogulasel Andres Herkelil, kes väidab, et „rahvale oluliste traditsioonide kujunemine võtab aega kümneid, koguni sadu aastaid“? Ometi olid need traditsioonid ja sümbolid esimese Eesti Vabariigi ajal olemas ja kõrgelt respekteeritud pealegi!

Nagu Prantsuse kirjanik Antoine Saint-Exupery kinnitab, pärineme me kõik oma lapsepõlvemaalt; kui me sellelt maalt oma sümboleid ja rahvuslikkust kaasa ei toonud, on vähe tõenäoline, et need elu jooksul meile veel kalliks või tähtsaks muutuvad.

Populaarsed punasümbolid ja vihatud natsibutafooria

New Yorgis, East 4th Str., asub KGB-nimeline baar, kust võib hulgaliselt leida nõukogude impeeriumi sümboleid. Baari seinad on polsterdatud autentsete nõukogulike plakatite, fotode, maalide, aumärkide ja muuga. Kas pole kummaline, et maailma kõige vihatum ja võimsam kurjuse kants, Riiklik Julgeoleku Komitee (KGB), mille ridades teenis terve armee fanaatilisi mõrvareid, nuhke ja sadiste, rääkimata 220.000-st eritreeninguga vangivalvurist, kujutab paljude jaoks endast midagi eksootilist ja müstilist?

Kui natslik propaganda ja selle rezhiimi sümbolid on leidnud teravat hukkamõistu, ei saa seda kahjuks öelda nõukogude propaganda ja sümbolite kohta.

Ajalehe National Post kolumnist Robert Fulford küsib 20. augusti lehes, viidates New Yorgi KGB-baarile, mis juhtuks, kui keegi avaks seal näiteks Himmleri nimelise baari ja dekoreeriks selle seinad haakristide või muu matkitud natsisümboolikaga? See ei tule kõne allagi. Meenutagem, mis juhtus Briti printsi Harryga, kes ühel peol kandis haakristilinti käe ümber. Noormees pidi selle eest peaaegu et ära lintshitama. Ükski tema vabandus polnud piisav.

Siin ei saa ka mööda minna ühest meie kõige enam kirgi kütnud sümbolist. 20. augustil, Eesti taasiseseisvumispäeval möödus aasta Lihula ausamba püstitamisest II maailmasõjas Eesti iseseisvuse eest võõras mundris võidelnutele. Sammas oli üleval kaks nädalat, seejärel kõrvaldas valitsus selle ööpimeduses. Võimude väitel oli sammas ohtlik, kuivõrd see oli fashistlik. Ent ekspertide sõnul ühtki fashistlikku sümbolit sellelt ei leitud. Praegugi toovad inimesed ausamba jalamile lilli ja süütavad seal küünlaid.„Koht on muutunud sümboolseks,“ ütleb Lihula vallavanem Tiit Madisson, kelle algatusel sammas püstitati.

Pole kuulnud, mis on saanud veebruarikuisest Euroopa Parlamendi konservatiivide saadikurühma üleskutsest keelustada natsisümboolika kõrval ka kommunistlik. Ettepanek ei leidnud ühenduse liikmete seas kaugeltki nii suurt üksmeelt kui natsisümbolite keelustamine.

Sirp, vasar, punaplagu ja -täht olid ju samuti diktatuuri sümbolid, aga neil näikse tänapäeval olevat juba mingi nostalgiline väärtus. On tõesti paradoksaalne, et saksa noorte seas on väga minevad punasümboolikaga riietusesemed, nagu kirjutas Aino Siebert meie lehes eelmisel sügisel. Antiigipoed ja täikad on täis nõukogulikke meeneid jm esemeid ka siin, Torontos ja nende vastu näib valitsevat suur huvi.

Kommunismi-ideed Shaw Festivalil!

Populaarse ja maineka Shaw Festivali kavas on tänavu Bertolt Brechti ja Kurt Weill'si kommunistlik muusikal „Happy End“, mis kutsub kapitalismi kukutama ja asendama seda rahvavõimuga. Ka see, 1929. a. valminud lavastus on üks oma ajastut peegeldav sümbol. Paljud langesid ju Läänes tol ajal osavalt põimitud nõukogude propaganda võrku. Ajal, mil Stalin hävitas terveid rahvaid, imetleti mitmel pool N. Liidu „saavutusi“. Täistuuridel töötanud propagandamasin oli tõesti tõhus.

Fulfordi meelest on tänaseks praktiliselt juba surnud kommunism omandamas mingit posthuumse fantaasia vormi, mis pakub erilist erutust neile, kes ise elavad mugavalt kapitalistliku ühiskonna rüpes. Ajakirjanik, kes ülalmainitud etendust jälgis, pani tähele, et publiku moodustasid peamiselt pensioniealised kodanikud, kellele 69-dollarise pileti ostmine pole ilmselt mingiks probleemiks. On irooniline, et etenduse, milles kutsutakse otse panka röövima, sponsoriks oli meile hästi tuntud pangaasutus TD Canada Trust. Aga ta oli ju ka suvise samasooliste „uhkuseparaadi“ üheks suuremaks sponsoriks.

***
Totalitaarrezhiimide sümbolitesse peaksime suhtuma kainelt ja vaatlema neid kui oma aja äraelanud anakronisme. Pime, haiglane vihkamine ei tee kellelegi head. Sümbolid jäävad elututeks sümboliteks, kuid me ei tohi unustada inimesi ja sündmusi, kes ja mis nende taga seisid, kujundades terve epohhi jooksul sünget ajalugu, ka meie rahva ajalugu. Sellele on eriti põhjust mõelda 23. augustil.

Märkmed: