Erki Nool on 34 aastat vana. Tal on neli õde ja üks vend. Tal on naine ja kaks last. Võru poiss, aga elab Tallinnas. Korter Kadriorus, sõidab Mercedesega, tahaks maja mere ja metsa äärde, aga lapsed on väiksed — kuidas nad kooli ja lasteaeda saaks.
Erki Nool on 21 aastat hüpanud, jooksnud, tõuganud, heitnud, visanud. Tal on igat karva medaleid igat sorti üleilmsetelt võistlustelt. Ka olümpia kuldmedal. Erki Nool on maailma üks tugevamaid kümnevõistlejaid.
Oma viimasel suurvõistlusel Talence’is septembri viimasel nädalavahetusel, kohe peale viimast ala, 1500 m jooksu, ütles Nool: pole üldse kahju lõpetada, hiljem võib-olla on. Kas nüüd on see hiljem käes?
„Ei ole see hiljem veel kätte jõudnud. Olen endiselt seda meelt, et kümnevõistlust rohkem ei tee. See on kalkuleeritud otsus, siin pole emotsioonidega enam midagi pistmist.“
Aga südames — on ikka kahju küll?
„Ei, noh, loomulikult, kui sa oled mingit asja teinud nii kaua, 13-aastasest alates, siis 21 aastat...“
Väga pikk aeg ühe sportlase kohta. Kes pole mitte keskel, vaid suure osa ajast tipus olnud. Olümpia kuldmedal on vähestel eestlastel...
„Ma ei ole asja teinud vägisi. Sport on asi, mis mulle meeldib. Ja ma olen spordis suhteliselt palju saavutanud. Ma ei tea, kas asi vääriks küünlaid siis, kui ma olekski kogu aeg saavutanud kuuendaid kohti. Kuigi — kui meil oleks asi Eestis seatud nii, et professionaalse sportlasena oledki kogu aeg maailma kuues, aga sellegagi garanteerid omale sissetuleku, siis oleks argument kõvasti suurem jätkamiseks. Aga kui igal sügisel hooaja alguses hakkad jälle nullist otsima võimalusi käia laagrites jne., siis selline asi aitab otsust teha. Ja nagunii tuleb ühel päeval spordiga lõpetada ja mingi muu elatusallikas leida.“
Siis siiamaani on sport olnud teile ikkagi amet, millest ära elada? Sissetulekuallikas, ma mõtlen.
„Tippsportlasena oleks küll väga keeruline käia veel mingil muul tööl. Reaalselt peaks päevas ikka nii viis tundi trenni tegema. Sõidud ja pesemised, korralik lõuna ja mis kõik veel — hästi keeruline.“
Natuke teise poole pealt — teie tasemel tippsport on nagu näitlejatöö, kogu aeg publiku silma all. Kui läheb hästi, kõik juubeldavad. Kui läheb kehvasti, kõik parastavad. Kas mingit kergendustunnet ei ole, et ma olen oma otsuse teinud, ma ei pea enam olema see kõige tublim?
„Mulle mingist hetkest enam ei meeldinud anda intervjuusid. Mul on hea meel, kui minust ei kirjutata. Aitab küll. Aga tegelikult ei ole ma sporti teinud kellegi teise, vaid ikka iseenda jaoks. Mitte publikule ja mitte selleks, et keegi minust midagi arvaks.“
Kõrvalt võib see paista teistviisi. Te olite üks esimesi, kui mitte kõige esimene Eesti sportlane, kes hakkas võistlustel publikuga suhtlema. Plaksutama, kaasa elama kutsuma.
„Kui me läheme teatrisse, siis selleks, et mingit emotsiooni saada. Kui inimene läheb spordivõistlusele, siis tahab ta ka emotsioone saada. Ka kaotusele kaasa elamine on emotsioon. Sportlane peaks aduma seda, et ka nemad on üks etenduse osa. Ma mäletan, kui oli esimene Reval Cup 1998.a. Mina kaasa ei teinud, jälgisin võistlust tribüünilt. Indrek Kaseorg tegi tollal isikliku rekordi. Publik nagu hakkas kaasa elama, plaksutama, aga altpoolt staadionilt ei tulnud mingit emotsiooni ja kõik olid hirmus vihased. See on selline kahepoolne asi, publiku ja sportlase vahel.“
Et tippspordiga on siis ikkagi ühel pool, saan ma aru? Et pere jaoks on nüüd rohkem aega? Või lähete esmaspäeva hommikul juba kella kaheksaks kuhugi kontorisse tööle ja tulete õhtul kell viis, nagu tavaline kodanik üldjuhul teeb.
„Ega ei lähe küll. Olen, jah, praegu natuke aja maha võtnud.“
Aga mis siis ikkagi edasi saab? Ma ei usu, et te spordiga miljonäriks olete saanud. Nii mõnigi tippsportlane on ärisse siirdunud.
„Eks teatud mõtteid liigub. Aga üks mõte kummitab. Meil on Eestis igasuguseid nõustamisfirmasid. Aga puudub selline teenus nagu inglise keeles sport marketing. See on firma, mis teeb sportlasega lepingu ja sealt edasi on tema kanda igasugused mured, mis spordi tegemisega kaasas käivad, aga sportlase enda igapäevatöö ei peaks olema: sponsorite hankimine, juriidiline nõustamine jne.“
Ennast müüa ei ole vist lihtne?
„Suhteliselt keeruline, ütleks ma. Kuidas sa lähed sponsori juurde ja ütled, et minu hind on selline. Kellelgi teisel on see väga lihtne. Kui mina läheks ja ütleks, et vaat, sellele mehele on vaja nii ja nii palju, ta on seda väärt, ei saa keegi tigedaks. Kui endale küsid, võib öelda mida iganes: et ülbe ja mis ta endast mõtleb ja... Nii et see valdkond on Eestis veel puudu. Kuigi ma ei taha öelda, et selle arendamine jääb edaspidises elus minu põhieesmärgiks. Eks me näe.“
Nõukogude ajal oli vist lihtsam. Tegid sporti, saavutasid midagi; keegi saatis treeninglaagrisse, keegi maksis selle kinni...
„Siis oli nii, et täitsid mingi rahvusvahelise meistersportlase normi, anti kuhugi korrusmajja korter, jagati talonge, mille eest kusagilt midagi sai. Tänapäeval pead tõepoolest ise kõik tegema, eriti tippsportlasena. Maksma ise treenerile ja arstile, broneerima hotellid ja lennud. Nii et viimased kümme aastat on Eesti sportlased olnudki nagu väikeettevõtjad. Ja ses mõttes on meil praegu spordist ellu astumine lihtsam kui see oli nõukogude ajal.“
Võru poiss nagu te olete, ja teil on mitu õde-venda. Just ühes telesaates oli üks musterperekond, kelle seitse venda ja ei-tea-mitu õde kõik tragilt omavahel kogu aeg suhtlevad ja läbi käivad. Kuidas teil?
„Meid on neli õde ja kaks venda. Suhtleme enamasti telefoni teel ja seda ka mitte iga kuu. Ega mul siiani polnudki aega, et oleks ise kohale läinud, enamasti kõik ju Lõuna-Eestis.“
Ühel õel on teil ka suur pere, kuus last. Teil endal mitte eriti?
„Mul on naine Kadri ja kaks last: poeg Robin saab oktoobri lõpus kuus ja Oliver on kahene.“
Kas ei tahaks, et lastel oleks kodu oma majas kusagil mere või metsa ääres? Nii idülliline ju. Kas ei taha Tallinnast ära tagasi maale?
„Ei taha. Olen küll mõelnud maja ehitamisele linnast välja, aga kui lapsed on sellises vanuses, et käivad koolis ja lasteaias, siis ma ei pea seda normaalseks, kui vanemad peavad neile bussi- või autojuhid olema.“
Auto teil muidugi on. Mis suhe teil üldse nende neljarattalistega on?
„Praegu sõidan S-klassi Mercedesega. Esimene sponsorleping kunagi oli Hyundaiga, sõitsin neli aastat. Siis oli Audi. Aga kas ma tõeline autofänn olen — ma ei oskagi öelda. Mootorrattad näiteks küll mind eriti ei tõmba. Ma ei tunne ennast nendega sõites mugavalt.“
Aga ikkagi — millal võib siis ükskord kuulda, millega Erki Nool edaspidi tegeleb? Jõuluks?
„Ma ei tea. Ja ma ei tea, kas see ongi nii oluline, millega Erki Nool tegeleb. Aga ma annan endale aru, et tippsportlastel lasub ka selline sotsiaalne vastutus elus hakkama saada. Kui minusugune mees peale tippspordist loobumist hakkama ei saa, mismoodi sa siis noortele seletad, et oi, kui vahva on sportlane olla?“
