Erkki Bahovski
Urmas Sutrop kirjutas pühapäeval Delfis, et ajakirjandus ei tohi sõjaga hirmutada. „Aktuaalset Kaamerat vaadates tundub, et sõda on juba alanud. Me näeme ärevaid uudiseid siia saabuvatest liitlastest ning läänemerel ülbitsevatest Vene laevadest ja lennukitest ning igasugustest raketisüsteemidest," nendib Sutrop.
Selles arvamuses pole muidugi midagi uut. Ka sotsiaalmeedias kostub aeg-ajalt sajatusi justkui sõjahüsteeriat üles kütva eesti ajakirjanduse aadressil.
Ma ei suuda uskuda, et Sutrop ja tema mõttekaaslased ei vaata näiteks CNNi või BBCd. Sõda neil kanaleil juba jagub. CNN sai näiteks kuulsaks sellega, et liitis ajakirjanikud USA armeega 2003. aastal Iraagis, kus sõjategevus jõudis vaatajateni peaaegu et otsepildis. Pühapäeval oli aga BBCs arutelusaade, kus vaeti muu hulgas ka Venemaa kallaletungi võimalust Baltimaadele.
Aga millegipärast on just ”Aktuaalne Kaamera” paljude arvates kõige verisem kanal.
Võib-olla on eesti ajakirjandus tõesti mõnikord kuskil üle pingutanud. Sutrop räägib tasakaalukusest, aga kuidas seda mõõta? Kas loeme kokku tankidele, rakettidele ja kuulidele kulunud eetriaja?
Igal juhul eelistan ma praegust, võib-olla mõnikord üle pingutavat ajakirjandust 1939. ja 1940. aasta omale, mil inimesed olid täiesti informeerimata sellest, mis toimus Eestis ja piiri taga. 1939. aastal said inimesed teada Nõukogude baasidest juba siis, kui otsus nende siiatoomiseks oli langetatud.