Christopher Andrew’ ja Vassili Mitrohhini «Mitrohhini arhiiv» kõneleb KGB dokumentidele toetudes, kuidas Nõukogude sõjaväeluure ja KGB aitasid 1960. aastail USAs luua kuvandit, et president John F. Kennedy tapmise taga 1963. aastal oli USA Luure Keskagentuur.
Selleks sai sõjaväeluurelt raha Ameerika üks kirjastaja (ega keegi oleks tõsiselt võtnud Moskva enda süüdistusi) ja tagatipuks aitas KGB võltsida Lee Harwey Oswaldi kirja LKA endisele ametnikule Howard Huntile. Täielik desinformatsioonikampaania ning vandenõuteooria Kennedy tapmisest oligi sündinud.
Nüüd, aastal 2008 saame teadlikuks faktist, et Soome teadlase Johan Bäckmani raamatut eelmise aasta pronkskriisist kirjastab kirjastus Tarbeinfo, mille juhiks on 1980. aastail KGBs töötanud Vladimir Iljaševitš. Bäckman on ennustanud ses raamatus Eesti riigile peatset kadu ja paljud on ilmselt küsinud, kas kõik soomlased arvavad samamoodi.
Ei arva. Kuid nagu Kennedy mõrva ajal, oli Nõukogude Liidul vaja külvata ameeriklastesse hirmu ja ebakindlust, on Kremlil vaja pingestada Eesti sisekliimat ja Eesti-Soome suhteid. Nii nagu Kennedy mõrva järel poleks keegi võtnud ametlikku Moskvat tõsiselt, ei tehtaks seda ka praegu. Ent soliidse teadlase suu läbi on desinformatsioonikampaania võimendunud. Nii on Bäckmani õnge läinud lisaks Soome meediale juba ka Austria uudisteagentuur APA, rääkimata mõnest siinsest venekeelsest lehest. Kui raamat välja tuleb, hüsteeria vaid suureneb.
Võib-olla on sõnapaar «soliidne teadlane» liialdus. Bäckman õpetab Helsingi, Turu ja Joensuu ülikoolis. Pärast Bäckmani blogi lugemist on minu küsimus nendele ülikoolidele: kuidas te saite teadlasena tööle võtta inimese, kes teadlikult ignoreerib fakte. Kui seda teevad poliitikud, oleks see arusaadav. Ent teha näiteks Saksa okupatsiooni ajal ilmunud Eesti ajalehtedest üldistusi terve Eesti kohta (kaasa arvatud tänapäeval), oleks ilmselt umbes sama, kui koeri uuriv zooloog võtaks ette karu, kuid kirjutaks raamatu ikkagi koertest.
KGB ja tema käsilaste desinformatsioonikampaania on suunatud kahtlemata ka sellele, et suretada Eestis välja vaba debatt. Igasuguseid valitsuse ja rahvuslaste liinist lahknevaid arvamusi saab tõlgendada nüüd kui kagebiitide mahitusi. Kuid uskuge: kõik ei ole Bäckmanid. Sõnavabadus peab jääma, see eristab meid suurest idanaabrist, kus suveräänse demokraatia all aetav poliitika on viinud teisitimõtlejad peaaegu täielikku marginaaliasse. Enamasti kannustab ikka kritiseerijaid mure oma riigi pärast, mitte sellele lõpu soovimine.