Avage aken põhja poole, laske tuppa tulla öö – seal, kus teiste keskel helgib vanaemade kaunim töö. (Ernst Enno ,,Kodu imelisem töö“)

Neljapäeval, 14. märtsil, emakeelepäeva loojangul, toimus Eesti Kodus kirjandusõhtu, mis oli pühendatud luuletaja Ernst Enno 90. surma-aastapäevale ja tema kaunilt kujundlikule luulekeelele. Õhtu korraldas koos vabatahtlike abilistega Toronto Eesti Seltsi Täienduskooli eesti keele õpetaja Erika Kessa.

Eesti Kodu saal ja lauad olid Anne Läte käe all maitsekalt kohvikuks kujundatud-kaunistatud. Erika Kessa tervitas kodukaaslasi kirjanik August Mälgu üle aegade kestva manitsusega: ,,Oma keele elujõus hoidmine on meie ainus rahvuslik elukindlustus.“

Seejärel viis õhtu külaline, Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas oma mõtiskluses ,,Hingerändur Ernst Ennoga“ publiku lummavale mõtterännakule mööda poeedi loomingulist eluteerada. Mälestuste filmilinti ,,vaikses leinas“ tagasi kerides rännati vaimus poeedi matusepäevalt tema hällini: Haapsalu vanalt kalmistult (7. märtsil 1934), kunstnikust abikaasa Ellaga Enno kadunud sünnikoju Rõngu valda Soosare tallu, viimaks ka Köödsa kõrtsini, kus väike Ernst 8. juunil 1875. a Valguta mõisa kutsari Pritsu ja baptisti usku ema Ann’i pojana ilmavalgust nägi.

,,Naasmine on omamoodi tagurpidi liikumine olemise algusesse.“ Just see motiiv on ürgselt omane Ernst Enno luulele, nagu märkis õpetaja magister Stella Sägi magistritööle ,,Ida mõjud Eesti luules“ (Tartu 2006) osundades. Koos kirjandushuvilisest kirikuõpetajaga imestati: ,,Kummaline küll, aga poeedi matustel 90 aastat tagasi ei osalenud mitte ühtki Kirjanikkude Liidu liiget. Kas põhjuseks oli esteetiliselt meisterliku stiili meistri Friedebert Tuglase inkvisiitorlikult kriitiline suhtumine Enno stiili ja luuleloomingusse või hoopiski poeedi enda eraklik eluviis, nagu püüdis olukorda välja vabandada poeedi luuletajast ,,advokaat“ Henrik Visnapuu? Või eelistasid sajandi alguse revolutsioonide tuleleekides karastunud sulesepad Piiblile Marxi Kapitali (Vaapo Vaher). Me ei tea. Igatahes asetati luuletaja hauale valge ristikheina lilledest pärg, hüüti järelehüüdeid reaalteaduse esindajalt. Ja lahkunut parafraseerides ,,tuul mängiski lillelõhnaga – ja ta ümber sala laulsid vaiksed leinad“ (Ernst Enno ,,Kojuigatsus“).“

Kadakas tõdes, et Ernst Ennot pole lihtne ,,paika panna“ ega tema vaba mõtte voogu lahterdada. Üles kasvanud baptistist ema perekonnas, kandis ta alati kaasas Piiblit, ent millegipärast ei otsinud ta ise kirikumeestega kunagi ühendust. Küll aga leidis ta oma vaimse diskussiooni sõbra Kärdla baptistikoguduse jutlustajas Karl Kaupsis. Enno polnud pelgalt esoteerik ega okultist, püüdis ettekandja oma teoloogist kaasvilistlase Siim Lille seisukohti (Siim Lill, magistritöö Esoterismiuuringud ja okultism. Ernst Enno näitel) tasandada. Kuigi teosoofia ja juudi kabalistika pakkusid Ennole sügavat huvi, oli ta lihtsalt „vaga Läänemaa koolinõunik, aktiivne karskusliikumise ja seksuaalkasvatuse eestkõneleja,“ meenutas õpetaja, neil päevil Taevasesse koju naasnud, Vaapo Vaheri kord Loomingus ilmunud esseed. (Looming 2017 ,,Ernst Enno hiiumaisus“) Vaid vabal ajal tõlkis ja luuletas ta. Eesti filoloogist magister Sägile toetudes väitis teoloogist mõtterändur Kadakas, et Enno on esimene tõsiseltvõetav orientalistlike mõjudega Eesti luuletaja ja orientalist. Tõepoolest. Ernst Enno tõlkis läbi saksa keele eesti keelde olulisi idamaade eepose ,,Mahabarata“ peatükke ja olulisi peatükke taoismi juhtteosest ,,Daodejing“. Oma abikaasa Ella sõnul rääkinud Enno tihti vääriskivist, millele olla kirjutatud Enno elukreedo: usu ainult iseendasse, ükski teine usk ei ole Sinu jaoks. Ent tema õe teadete kohaselt hülgas vend oma isepäise erausu ja tunnistas surivoodil oma Päästjana Jeesust.

Enno laulvaid luuletusi, mida on viisistanud Rannap, Tormis, Saar, Ernesaks ja Maasik jt, avastatakse ja viisistatakse uuesti. Ka ettekandja pihtis mälumatkalt oma lapsepõlve naastes, et temagi esimesed tutvused Ennoga olid läbi laulu. Aga see ei olnud mitte ,,Üks rohutirts läks kõndima“, vaid hoopis ,,Need ei vaata tagasi“, mille Rein Rannapi viisistuses on ansambel Ruja surematuks laulnud.

Emakeeleõhtul keerutati ka plaati. Noor muusikaline kollektiiv ,,Olem“ laulis keele- ja kirjanduskohviku emakeelsesse suminasse Enno tekstidele seatud muusikat (CD ,,Me oleme priid“, 2022). Ester Mandra korraldusel pakuti emakeelehoidjatele rahvuslikku hernesuppi. Kahjuks ei kuulnud me Estri esituses kaunist Enno luuletust ,,Nii vaikseks kõik on jäänud“. Jäägem ootama Estrilt luuletust tulevikus.

Kohvi- ja teelauas mängiti õpetaja Erika Kessa algatusel täpitähtede (täpivokaalide) mängu. Laulvalt kaunilt helisesid emakeele hoidjailt ,,jäääär“, ,,öööö“, ,,kuuuurija“, ,,vanaaasta“ jt.

Klaver oli seekord pimedas põõsas. Aga Sulo Hovanta suupilli saatel lauldi hardunult Eesti ja Soome hümnid. Pärast seda kuulati Maret Visnapuu esituses K.A. Hermanni ja eesti keeleteadlase Mihkel Veske laulu ,,Minge(m) üles mägedele“.

Rahvuslikud suupilli viisid kõlasid aga nii kaasahaaravalt ning kaunis emakeele õhtu kulmineerus eestlasliku polkatantsuga.

Ja vabadus elab kuskil kaugel all südamete sinilille raal, alt üle enda sünnitatud maal. (Ernst Enno)

Kaasrändur

Eestlased Kanadas

TRENDING