Jaak Madison
ERRi veebiportaalis kuulasin ära ühe intervjuu, kus ühe tänaseks meie hulgast lahkunud lugupeetud näitleja poeg esitles oma nägemust poliitikast ja kutsus üles, et miks noored ei lükka autosid ümber ja ei loobi mune kaabude pihta?

Kujutate ette, kui mina näiteks kutsuksin üles lükkama ümber ühe pohmellis olekuga ja üpris rumala, kuid põhjendamatult kõrge enesehinnaguga näitleja auto ning soovitaks veel ka paar muna takkajärgi heita?

Kuid minu jaoks näitavad järgmised valed ikka ehedalt ära, kui näitleja ei orienteeru absoluutselt poliitilises maailmas ning võiks sestap püsidagi rohkem laval:

1) Kurdad, et keegi tahtis hakata sulgema mingit teatrit, kuid ei olegi aru saanud, et jutt oli hoopis rahastamisest ja priviligeeritusest, kui üks teater saab põhjendamatult suuri summasid ajal, kui paljud väiketeatrid ei saa midagi.

2) Nimetad üht erakonda rassistlikuks ja antisemiitlikuks. Tegu on väga lihtsakoelise sõimuga ilma ühegi näiteta, et milles need "omadused" siis väljenduvad.

3) Nimetad mingit "vanameeste jõminat" dotseerivaks? Seega tahad diskrimineerida vanemaealisi meessoost isikuid? Arvestades fakti, et ega see näitleja just enam noor pole ja meessoost on ta kah, siis ehk ongi targem mitte ise vanamehena jõmiseda dotseerivalt teemadel, kus ikka teadmist-arusaamist napib?

Juhan Ulfsak: dotseeriv jõmin vanameeste suust on ebakohane ja ebaõiglane (18)
Eesti
Kristjan Pihl


Miks noored autosid ümber ei lükka ja kaabude pihta mune ei loobi, küsib Juhan Ulfsak. Ja vastab ise, et see küsimus on ebaõiglane, sest noored valivad ise oma teed ja taktikad ning lõppude lõpuks on ka väljanaermine üks variant. Teda usutles Kristjan Pihl.

Me võiksime alustada nendest lugematutest näitlejatöödest, filmirollidest, nüüd ka väga paljudest lavastajatöödest, aga ma tahaks alustada ühest kõnest. See on kõne, mille sa pidasid teatriauhindade galal oma kümnete-kümnete kolleegide ees. See kõne oli selline, et neil jäid suud lahti saalis. Sellist kõnet ei ole peetud Eesti riigis vist 1980-ndate lõpust saati.

Sa natuke liialdad. See kontekst oli sel hetkel minu jaoks midagi taolist, et Eestis olid toimunud teatavad järsud poliitilised muudatused. Meil olid võimule tulnud avalikud rassistid, antisemiidid, kes muuhulgas ka ähvardasid erinevaid dekadentlikke kunstiasutusi sulgeda. Aga teatripäeva peol, eks ole, jaotatakse kristallkingakesi ja kuldseid samovare ja tehakse teatripäeva nalja. Ja mulle tundus, et miski nagu vajas väljaütlemist selles kontekstis.

Ja selle mõte võib-olla ei olnudki kõnetada kogu Eesti rahvast, vaid see oli suunatud üsna otseselt enda kolleegidele. Sellele võrdlemisi privilegeeritud seltskonnale, kes seal saalis istus. Positiivse poole pealt oli see üleskutse solidaarsusele. Kuna olid juba kõlanud soovid midagi sulgeda, mõnede purkisittujate asjad kriitilisemalt üle vaadata. Et see privilegeeritud ja ennast turvaliselt tundev seltskond võiks solidaarsust ilmutada ja kokku hoida. Nõrgematega.

Aga sa annad endale ju aru, et sina võisid mõelda üht, aga niipea kui sa lavale astud, mõtestavad inimesed seda igaüks omamoodi. Laiema avalikkuse jaoks oli see ikkagi väga selge kriitika poliitilise olukorra suhtes.

Ja mis on okei, ma olengi kriitiline selle poliitilise olukorra suhtes.

Mis need märgid ikkagi on, mille pinnalt selliseid asju öelda?

Kui sa küsisid enne konteksti, siis kontekst oli ikkagi väga-väga konkreetne. Üks teater ähvardati kinni panna.

Aga laiemalt - NO-teatriga justkui täitus su ennustus. Mõnel pool väikelinnades kiusavad täiskasvanud inimesed noori, kes kuuluvad mingitesse seksuaalvähemustesse. Kas probleem on sinu meelest praegu nii tõsine, et meil on nagu Ungaris, nagu sa viitasid?

Ei. Ma usun, et suurem kahju sai ära hoitud. Ei olnud ju selge, kellele kultuuriministeerium läheb ja olid ka kõlakaid, et äkki EKRE-vendadele. Aga mulle tundub, et Ungaris me veel ei ole. Me oleme tagasi selles oma tavapärases konservatiivses voolusängis. Eesti on nii ehk naa üsna konservatiivne maa.

Aga jah, need näited, mis sa tõid - LGBT pluss ühingute tagakiusamine ja nii edasi. Ma vaatan, kaua need kaitsevallid peavad. Mõned poliitikud mängivad seda mängu, et nemad on justkui isamaa kaitsele viskunud ja hoiavad suurema kahju ära. Aga mis on suurem pilt. Kui poliitiline võim hakkab taga kiusama vähemusi ja nende MTÜ-sid, hakkab sekkuma kunstilistesse valikutesse, siis enam sellest suuremat konteksti on raske välja mõelda.

Kui palju su kolleegid pärast seda sõnavõttu tulid su juurde ja surusid kätt ning ütlesid, et aitäh, Juhan!

Oli ka neid. Oli selline naljakas õhkkond, nagu meil olekski mingisugune põrandaalune organisatsioon või midagi taolist. Tuldi niimoodi natuke vaikse häälega ja öeldi, et Juhan, hästi panid.

Aga oli ka näha natuke teistsuguseid nägusid. Kui ma sealt lavalt ära tulin, siis üks tunnustatud vanema põlvkonna näitlejanna ütles, et Juhan, tegidki sellest õhtust oma show. Ja ta ei mõelnud seda komplimendina. Et jah, oli erinevaid suhtumisi, aga keegi sõimama ei tulnud.

Kas sulle tundub, et Eesti näitlejad võiksid rohkem olla poliitiliselt aktiivsed?

No ma ei asetaks seda teravikku või koormat üksikutele kunstnikele. Nemad on oma valikutes vabad ja kunstnikul on õigus ükskõik kui kõrgel elevandiluust tornis olla. Võib-olla on küsimus institutsioonides. Kui me võtame kultuurieelarve, siis teatrile kuulub sellest ebaproportsionaalselt suur osa. Julgen seda oma kolleegide viha alla sattudes öelda. Selline riiklik, privilegeeritud institutsionaalne struktuur.

Ma leian, et sellel lasub mingi vastutus ühiskonda tagasi peegeldada või olla aktiivsem nendes protsessides, mis meie ümber on. Eks ole meil ka igasugused erinevad ametiühingud, näitlejate ja teatriliidud, aga sealt ei tulnud kippu ega kõppu, kui poliitikud survestasid NO-teatrit. Pigem on see küsimus institutsioonidele.

Viimasel ajal isegi enam ei vaielda teemal, kas Eesti teater on kriisis. See tundub selline kõigile selge asi. Kuidas sulle tundub, on see kriis minetatud või asjaga tegeletakse?

Teater ongi permanentses kriisis. Teater on anakronistlik, kummaline kunstivorm. Tulevad seal vennad lavale ja hakkavad võõra häälega rääkima samovari ümber. Teater on kogu aeg kriisis ja kogu aeg peab seda uuesti leiutama. Et mis mõte sellel on? Mida see tähendab aastal 2019 ja mida see tähendab aastal 2020? Sellele, kuidas edasi, peaksid vastama minust tunduvalt nooremad inimesed.

Sa ise oled ka noori õpetanud. Kui sa vaatad neid, on nad täpselt sellised, nagu sina olid 20 aastat tagasi või mõtlevad nad hoopis teistes kategooriates?

Jumal tänatud mitte. Iga uus põlvkond on erinev. Mina arvan, et nad mõtlevad väga huvitavalt ja väga kriitiliselt, mis on hästi oluline. Seda kriitilist mõtlemist, kunstist mõtlemist kui pidevat kriitilist analüüsi, soovitaksin ma kindlasti ka meie teatrikoolile.

Mujal maailmas on teatrikoolid tunduvalt poliitilisemad ja inimesed on poliitilisemalt laetud erinevate teemade suhtes. Ma usun, et see noorte tundlikkus ja teatud ebaõigluse taju, kas või see, milliseks nemad tahavad seda planeeti kujundada, ja see, millisena eelmised põlvkonnad on selle maha jätnud. Ma arvan, et see dotseeriv jõmin, mis vanameeste suust tuleb, on absoluutselt ebakohane, ebaõiglane. Noori tuleb kuulata.

Kas see põlvkondadevaheline konflikt, mis praegu tundub olevat sotsiaalsetes küsimustes, nagu kliimateema, on aegadeülene? Et see on kogu aeg nii olnud, et pojad mõtlevad teisiti kui isad või on selles praeguses olukorras midagi uut?

Mul on sellele raske vastata üheselt. Ma kujutan ette, et kindlasti oskab keegi tark vana mees öelda, et see kõik on juba olnud. Aga mulle tundub, et praegu on küll midagi õhus. See, millise planeedi ja millise maailma ja võib-olla kitsamalt võttes, millise Eesti me jätame noortele maha. Ja kas oma samme astudes me mõtleme nende peale, kes peavad siin edasi elama? Või me hoopis tunneme, kuidas meilt leivakannikat ja privileege käest ära kistakse ning dotseerime ja õiendame ning nimetame kedagi lumehelbekesteks.

Ma näen seda konflikti. Aga kas see konflikt realiseerub sellisel Pariis 1968 moel? Avalik ruum on muutunud, see on kolinud internetti. Aga nii palju, kui sealt näeb, siis noored on väga terased. Minu põlvkond küsib, miks te tänavatel autosid ümber ei lükka ja kaabude pihta mune ei loobi? Aga ka see küsimus on ebaõiglane. Eks noored valivad ise omad teed ja taktikad ning lõppude lõpuks on ka väljanaermine üks variant.

Aasta lõpp on selline hetk, kus mõeldakse ka, mida tulevik toob. Mis on sinu salasoov, mille sa saad praegu välja öelda?

Ausalt öeldes ma ootan uuelt aastalt kõige rohkem seda, et Liverpool lõpuks võidaks Premier League`i. Siis ma oleksin õnnelik!

"Aasta säravaimad tähed" on ETV ekraanil esmaspäeval 30. detsembril enne AK-d kell 20 ja pärast AK-d kell 21.30

Märkmed: