ERSO 85. a juubelile pühendatud hooaeg pakub järjest suursuguseid muusikaelamusi . Reedel, 2. märtsil esitas orkester Anu Tali dirigeerimisel Chopini 2. klaverikontserti, solistiks Ivari Ilja; 9. märtsil tõi Olari Elts publiku ette põneva kava, millest Stravinski „Kevadepühitsus“ viis publiku lausa ekstaasi; 23. märtsil avab ERSO eesti muusika festivali, kus kõlab eesti heliloojate uudislooming. Juubelihooaja lõppkontserdil 4. mail mängib ERSO Neeme Järvi käe all Brahmsi 4. sümfooniat, Beethoveni 5. klaverikontserdis soleerib Kalle Randalu.
,,,

Ivari Ilja klaveriõhtud on muusikasõprade seas ülipopulaarsed. Seegi kord oli kontsert juba ammu ette välja müüdud. Tung kontserdile oli nii suur, et ka kõik vahekäigud olid istmeid täis pandud. Kuigi kontserdil kõlasid ka Glinka ja Tšaikovski sümfoonilised teosed, oli ilmselgelt 2. märtsi kontserdi tõmbenumbriks Chopini teises klaverikontserdis soleeriv Ivari Ilja. Vahemärkusena võiks öelda, et see teine kontsert on Chopinil tegelikult kirjutatud varem kui esimene. Numeratsiooniga seotud paradoks tekkis seoses sellega, et teine kontsert e-moll ilmus trükis esimesena. Seda viga pole siiani ära parandatud ja nii nimetatakse 19-aastase helilooja klaverikontserti f-moll siiani teiseks klaverikontserdiks.

Chopini klaverikontserdid on ilmselt muusikaliteratuuri mängitavaimad teosed. Klaverimuusikasõbrad teavad neid peast nagu Tšaikovski klaverikontsertegi. Seegi kord oli tunne, nagu kohtuksid vana hea sõbraga, kellega koos naudid igat koosveedetud hetke. Ivari Ilja romantilisele natuurile sobib Chopini muusika suurepäraselt. Kontserdi aeglane teine osa kõlas ta sõrmede all haruldaselt kaunilt, kolmanda osa virtuoossed passaažid sädelesid nagu päikesekiirte mänglev peegeldus kristallselgel mägijärvel. Põhjamaiselt karge Anu Taligi oli seekord tavatult üliemotsionaalne ja nii sündis dirigendi, orkestri ja pianisti koosmusitseerimisest meeliülendav kunstielamus. Publik tänas muusikuid kirgliku aplausitormiga.

Olari Eltsi Stravinski „Kevadepühitsuse“ tõlgendust oodati kuluaarides suure põnevusega. Stravinski rütmiorgia ohjeldamine nõuab nii dirigendilt kui orkestrilt suurt meisterlikkust. Stravinski muusikas on eelkõige rütm teose kondikavaks, helilooja enda sõnul algab tal teose komponeerimine just rütmiidee leidmisest. Sellegi teose puhul saame rääkida muusikaajaloo paradoksidest – kui ballett „Kevadpühitsus“ 1913. a Pariisis esietendus, pidi helilooja raevunud publiku eest tagaukse kaudu põgenema. Niivõrd šokeeriv oli Stravinski muusika ka paljukogenud Pariisi publikule. Tänapäeval kuulub „Kevadepühitsus“ muusikaliteratuuri kullafondi ja on ilmselt üks 20. saj mängitavamaid teoseid. Olen seda lugu paljudes esitustes kuulnud, aga Eltsi tõlgendus ületas kõik ootused. Elts suutis suurepäraselt edasi anda selle ürgse kevadrituaali olemust. Valitud tempod olid veidi ehmatavaltki kiired, aga orkester teda alt ei vedanud. Kõik oli rütmitäpselt ja puhtalt välja mängitud. Kontserdi lõpus ei tahtnud braavo-hüüded ja maruline aplaus kuidagi lõppeda.

Märkmed: