Pärnu-Jaagupi ümbrus nagu iga muu Eesti paik, on seotud Eesti metsavendluse ajalooga. Metsavendi varjanud punkreid, heinaküüne ja keldreid on üle kihelkonna palju, aga kõige esinduslikum paik, kus metsavendi mälestada, on Ertsma küla naabruses. Seal asus 27. veebruaril 1949 julgeolekuorganite põletatud punker. Selle lähedusse püstitas Pärnu-Jaagupi Muinsuskaitse Selts 1993. aastal kujur Ado Kochi juhendamisel mälestusplaadiga kivirahnu. See avati pidulikult vaimuliku talitusega järgmise aasta 27. veebruaril Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei esimehe Lagle Pareki osavõtul. Nelja ja üheksaga lõppevatel aastatel on seal toimunud mälestusüritusi. Nii ka tänavu.
Seekord kandis korralduskoormat Kaitseliidu Korbe malevkonna ja Pärnu-Jaagupi põhikooliga tihedalt seotud major Margo Sai ja tema kaitseliitlastest ja pereliikmetest lähikond. Kuigi oli juba teist päeva koolivaheaeg, oli õpilasi koos kooli juhtkonnaga arvukalt kohal. Metsavendade mälestusele, aga võib öelda ka rahvuslikule kasvatusele pühendatud päev algas hommikul koolimajas oma vilistlase ja Eesti metsavendluse suure asjatundja Martin Andrelleri teemakohase õppetunniga. Siis siirdus õpilaskond, sekka kodutütarde vormides tüdrukuid, jalgsimatka korras ligi viie kilomeetri kaugusel asuvasse sündmuspaika (algklassid tulid kohale autokastis). Kunagise Kodesmaa soo serv kihas õpilastest ja külalistest Pärnust, Tallinnast, Tartust, Vigalast, Vändrast ja kindlasti mujaltki – sellist inimhulka pole see kultuspaik varem näinud! Oli tunne nagu hõljuks siin eestiaegse koolijuhataja ja Jaagupi rahvusliku kasvatuse isa August Lauri (1889–1971) vaim!
Mälestuskivi roostevabast terasest plaat tekstiga „RVL Siin võitlesid ja hukkusid Eesti vabaduse eest metsavennad 27. veebruaril 1949“ ilustasid pärg, lillekimbud ja küünlasära ning taustal Petseri maakonna, Eesti sinimustvalge, Põhja-Pärnumaa valla ja Endiste Metsavendade Liidu lipud.
Hümnihelide saatel avati mälestusüritus. Eesti metsavendade vastupanuliikumise olemust selgitas Martin Andreller. Sõnavõttudega astusid üles Põhja-Pärnumaa vallavanem Madis Koit, Endiste Metsavendade Liidu esimees Heiki Magnus, Pärnu-Jaagupi Muinsuskaitse Seltsi ja Pärnu-Jaagupi üliõpilasseltsi „Jakobia“ esindaja jt. Kõlama jäi metsavendade võitlustahtele ja isamaalisusele kõrge hinnang. Ei unustatud ka sangarlikku kaitsesõda pidavat Ukraina rahvast. Meie pühamast pühamal talvisel madisepäeval kolmandat aastat jätkuv Ukraina rahvamõrv paneb meid mõtlema.
Vahendasin tervitust Valgamaalt, kus elab Pärnu-Jaagupi kihelkonna Parasmaa küla Männiku talus sündinud Erna Rüütel, kes tundis Ertsma metsavendi. Ta kirjutas nende Relvastatud Võitluse Liidu ühelt juhilt, petserimaalaselt Viktor Rumjantsevilt üles tema ilmselt samas punkris ,,Eesti lipu“ viisile loodud „Metsavendade laulu“ sõnad. Neid kohendas värsimõõtu ja esitas kohapeal CD-plaadilt Viktori kaasmaalane, jaaguplastele tuntud Petserimaa kirjanik Ilmar Vananurm. Just petserimaalaste tõttu lehvis mälestussamba kõrval Petserimaa leelokandlega lipp ja rippus nende maakonna kaart. Kohalolijate tähelepanu sai juhitud sellele, et 1870. aastal sündis meie kihelkonnas Kergus Petserimaa tsaariaegse valgustaja ja preestri Karl Ustavi abikaasa Pauliine. Selle abielupaari teeneks oli see, et nende rahvadiplomaatia tulemusena liitsid saksa okupatsioonivõimud petserimaalaste tahtel nende maakonna 1918. a kevadel Eesti rahvuskubermanguga. Eesti õige idapiir on tänaseni kirjas Tartu rahulepingus ja EV põhiseaduse paragrahvis 122. Eesti territooriumist 5,2% riigi idaosas Petserimaal ja Eesti Ingerimaal on aga juba kolm inimpõlve alates 1944. a okupeeritud Venemaa Föderatsiooni poolt. Üritusest osavõtja, meie riigi esitrompetist Priit Aimla sai artiklite kogumiku „Sajand Tartu rahulepingut 1920–2020“. Seda raamatukest tasub kõrgemas klassis ajaloohuvilisel noorkotkal või kodutütrel ona raamatukogust või allakirjutanult küsida ja siis uurida.
Ümbruskonna kunagiste koolilaste, Vello Leppmetsa, Anti Marksoni ja Riina Rõõmusoksa mälestustes on veel alles see jube päev, kus punased mõrtsukad tapsid üheksa metsavenda, nende hulgas ühe naise pisitütrega (üks metsavend langes vigastatult vangi, ühel õnnestus põgeneda). Kiitus Ertsma rahvale, tänu kellele said metsavennad mitu aastat end naabruses turvaliselt varjata ja külarahvale end ka kasulikuks teha. Seda küll põllutöödel, küll külale rätsepatöid tehes.
Kolm päeva enne veresauna tähistasid metsavennad koos külarahvaga EV 31. aastapäeva, 27 päeva hiljem olid Ertsmal jälle punased inimkütid, et jaaguplasi Siberisse küüditada. Omaaegsest meie Halinga vallast oli küüdiohvreid koguni 130!
Teel Tartust Ertsmale helistas mulle Võru eakas vabadusvõitleja Olev Kasak ja palus Jaagupi noorusele edasi öelda, et kui nad kunagi ajaloos kokku puutuvad „vaikiva ajastuga“, siis teadku nad, et see on Eesti Vabariigi ajaloo häbiplekk. Üks poliitik võttis õiguse kamandada 12. märtsil 1934 seadusevastaselt Eesti apoliitilist kaitseväge oma poliitiliste rivaalide vangistamiseks ja ainuisikulise isikukultusliku võimu kehtestamiseks. Vabadussõja karastusega patrioodid alandati ühele pulgale punaste riigikukutajatega.
Üritust mitmekesistas pillimäng ja ühislaul. Teadmiseks vabas Eestis sündinud õpilastele. Teie lapseliku õhinaga esitatud teise „Metsavendade laulu“ eest oleks minu põlvkonna ülikooliaastatel teid suurkoolist välja heidetud!
Vastavalt päeva sisule kõlas kaitseliitlaste NATO relvadest kolmekordne kogupauk Ertsma metsavendade auks, mis kaikus pilvedeni. Tühi kott ei seisa püsti. Üritusest osavõtjate kõhud söödeti maitsva sõdurisupiga täis! Aitäh kokatädidele ja nende abilistele!
Kohalolijaid sai teavitatud, et nad on oodatud laupäeval, 8. juunil Uduvere kirikusse, kus tähistame koos uduverelastega Flora kammerkoori kontserdiga seal sündinud vabadusvõitleja ja ajalooharrastaja Elmar Joosepi 100. sünniaastapäeva koos asjakohase raamatu esitlusega.
Kui keegi tahab näha, kuidas üks rahvuslik üritus välja näegb, tulgu ta 27. veebruaril 2029 seda Pärnu-Jaagupi lähedale Kodesmaa kunagise soo veerele vaatama! Enne seda pole paha sirvida Sergei Seelandi brošüüri ,,Metsavendade punker Kodesmaa soos Ertsma küla heinamaadel“ (Pärnu-Jaagupi, 2009).
Aldo Kals
