II maailmasõjani oli meie kodumaa eluasemeks umbes miljonile eestlasele, kes ehitasid üles oma riigi, kuid samal ajal olid kiindunud ka oma kodupiirkonda. Kõige suurem eesti rahva segipaiskamine toimus II maailmasõja päevil. Põgenikelaagreis elasid külg-külje kõrval inimesed igast kodumaa nurgast. Sama rahva liikmeina oli meil palju ühist, olime kõik kaotanud oma kodud, kuid oli ka mõningaid erinevusi. Ometi armastasime me seda maad, kust põgenesime ning hindasime sealt kaasa toodud pärimusi ja mälestusi.
Tekkis vajadus koondumiseks piirkonniti, mille sobivaimaks aluseks peeti maakonda. Leiti, et mälestuste jagamine on kergem nendega, kelle elutee kodumaalt lahkumiseni oli kulgenud samas piirkonnas. Omakandi inimesed soovisid meenutada nooruse- ja koolipäevi, soovisid tähistada kodumaakonnas tuntud isikute sünni- ja surmapäevi, kanda kodukihelkonna rahvarõivaid, laulda lapsepõlves kuuldud ja õpitud laule, valmistada kohalikke toite ja isegi kõnelda oma keelemurret.
Kuigi peame Kanadas alguse saanud maakondlikku liikumist unikaalseks, polnud see siiski meie leiutis. Seda prooviti juba ennesõjaaegses Eestis, kuid väheste tulemustega. Kuskil pole maakondlik liikumine saavutanud selliseid mõõtmeid kui Kanadas. Miks? Põhjuseks on rohke inimeste koondumine Lõuna-Ontario ja Toronto aladele. Siin alustasid saarlased oma seltsiga, hiljem järgnesid nendele kõik teised. See ei toimunud üleöö, vaid nõudis 30 aastat — alates a. 1955. 1982. a. algas maakondliku liikumise võidukäik Torontos, mis on kestnud siiani. Maakondliku Esinduskogu tegevus on jätnud püsiva jälje meie kogukonna ajaloolehekülgedele, materjali arhiividesse ja mälestusi inimhinge. 25. märtsil 1982 pandi maakondade liidule alus ja sellele valiti nimeks Maakondlik Esinduskogu (ME), kuhu iga organisatsioon saatis kaks liiget. Valiti 5-liikmeline juhatus, kes püsis samas koosseisu 18 aastat. Esimeheks valiti Mulkide Seltsi vanem Johannes Vihma, juhatuse liikmeiks Ervin Aleve, Salme Vesi, Kalju Leis ja Ärni Käärid. Viimane lahkus elukoha vahetuse tõttu, teda asendas Evi Kilu. Oli kahtlejaid, kes pidasid seda killustamiseks, aga juba paar kuud hiljem Võidupühal näitas ME oma vajalikkust, kui dr. Roman Toi pidas sütitava kõne.
Kõneleja loetles mõningaid silmapaistvamaid sündmusi: ESTO ’84 raames peeti suurima osavõtjaskonnaga maakondade päev, kus osales 1300 maakondlast igalt poolt maailmast, kuid mitte kodumaalt. Paljud kohtusid seal esimest korda pärast kodumaalt lahkumist. Killapeod ja maakondade päevad jätkusid järgnevail aastail. Püüti täita teiste organisatsioonide poolt tühjaks jäänud kohad nagu Võidupüha ja jaanipäeva tähistamine Eesti Majas.
Asutati oma auhind, milleks kunstnik Otto Rannamäe oli loonud stiliseeritud eesti kandle ja esimese saaja Oskar Haameri nime järgi sai auhind nimeks „Eesti Oskar“. Nüüdseks on nende saajate rida kasvanud pikemaks.
1989.a. alustati pagulasraamatute kodumaale saatmisega. Nüüd on seda veel teist korda tehtud. Kümneid tuhandeid raamatuid on kodumaale saadetud. 1993.a. ilmus oma 344-leheküljeline raamat „Maakondade pärandi jälgedel“ Kanada Tervishoiuministeeriumi toetusel. ME juures on töötanud Eesti Etnograafia Ring, Eesti Rahvapillide Orkester. ME idee oli ka Eesti Maja keskmisele saalile seda iseloomustava „kristallsaali“ nime andmine.
20-aastane ME rühib edasi. Paar aastat tagasi toimunud toimkonna vahetus on toonud töö juurde uusi inimesi, Johannes Vihma asemel juhib tegevust Leida Helde, kel on abiks veel teisigi naisi. Püsigu ME veel kaua aastaid Kanadas!