Mõnes mõttes on see üllatav, et Olav Rootsist valmis film alles nüüd, kui Eesti on iseseisev olnud juba tervelt 20 aastat. Aga parem hilja kui mitte kunagi. Filmi vastu oli huvi tõesti suur.
Esilinastusele olid kohale tulnud ka meie muusikakorüfeed - ERSO vastne peadirigent Neeme Järvi, Heliloojate Liidu esimees helilooja Olav Ehala jt. Samuti Olav Rootsi elu- ja loomingulugu hästi tundev pianist Vardo Rumessen. Nemad said sõna ka filmilindil.
Kõige rohkem rõõmustas see, et film tutvustas Olav Rootsi ka kui heliloojat.
Filmi dramaturgiliseks selgrooks oli 1967. aastal Bogotas valminud Rootsi Esimene sümfoonia, mis kõlas ERSO ja Arvo Volmeri esituses. Emotsionaalsust lisasid meie sümfoonikute suures plaanis hingestatud näod, kui nad Volmeri käe all Rootsi dramaatilist muusikat tõlgendasid. Olav Roots oleks nagu postuumselt jälle oma orkestri ees seisnud. On ju ERSO välja kasvanud Eesti Ringhäälingu Sümfooniaorkestrist, mida Olav Roots enne emigreerumist peadirigendina juhatas.
Saime teada, et 1944. a märtsipommitamiste ajal tegi Olav Roots oma orkestriga Estonia teatri majas proovi. Samal ajal oli teatrisaalis Eduard Tubina balleti „Kratt“ etendus. Pommirahe eest varjusid sümfoonikud, balletitantsijad ja publik Estonia teatri alla keldritesse. Pommitamistes põles maha Estonia teatri haruldane muusikapartituuride kogu ja teatrihoonest endastki jäid järele vaid rusud. Need olid masendavad päevad ja just siis võtsid paljud kultuuriinimesed vastu otsuse okupatsioonivägede eest Läände põgeneda.
Paljude muusikute seas lahkus Eestist ka viiuldaja Hubert Aumere, kelle viis saatus Kolumbiasse, Bogota orkestrisse. Aumere olevat olnud see, kes soovitas orkestri peadirigendiks kutsuda Olav Rootsi, kes tollal elas Rootsis. Rootsi Kuningriigist Kolumbiasse kolimisest rääkis filmis värvikalt Olav Rootsi abikaasa. Otsus Kolumbiast saadud kutse vastu võtta olevat tulnud neil lihtsalt — see tundus neile põneva seiklusena. Kolumbias võttis neid vastu varemetes pealinn, äsja oli lõppenud verine kodusõda. Nii mindi varemetes Euroopast samuti varemetes vaevlevasse Bogotasse.
Loomingulises plaanis läks Rootsil Bogotas hästi. Temast peeti seal kui dirigendist väga lugu, filmiski räägivad kunagised orkestrimängijad temast suure lugupidamisega. Kahjuks jäi Rootsi elutee dirigendi kohta üpris lühikeseks, ta suri juba 64 aastasena.
Eesti andekaid loojaid jätkub tõesti kõikjale üle maailma. Olav Rootsi kõrval tegi dirigendina suurepärase karjääri veel Rootsi kaasaegne Endel Kalam, hiljem ka ta poeg Tõnu Kalam. Kui siia lisada veel Taavo Virkhausi ja Roman Toi nimed, siis näeme, et eesti muusikud on Ameerika mandril tõesti silmapaistvalt tegutsenud. Tore, et neist nüüd filme tehakse ja ka kodueestlastele tutvustatakse.
Katrin Lauri film lõpeb klaveriseadega Artur Kapi laulust „Lenda, pilveke!“ Seda laulu olevat Olav Rootsi isa laulnud oma naisele teel sünnitusmajja. Hobusega üle lumiste väljade kihutades. Väga poeetiline elutee algus ühele tulevasele suurele muusikule!
[B]Rahvusvaheline esilinastus reedel, 14. oktoobril TIFF Bell Lightbox, Reitman Square, 350 King St.W. (St. Andrews metroojaam). Piletid $20 vastuvõtt kl 18.00 ja film kl 19.00 (vastuvõtu piletite arv piiratud) VÕI $10 film kl 19.00.
