Esimene visiit Austraaliasse jättis unustamatud pildid minu ja mu abikaasa Eneri mälu varakambrisse ajendatuna imekaunist loodusest ning armsatest, lahketest ja südantsoojendavatest inimestest. Iga kogudus oli korraldanud punase vaiba vastuvõtu.
Maandusime Sydneys kell 5.30 hommikul. Vastu olid tulnud koguduse esinaine Maret Noble abikaasaga ja õp Meelis Rosma abikaasaga. Mis kell nad pidid küll üles tõusma? Peatuspaigaks oli luksushotell, kust avanes imeline vaade Olympia väljakule. Teatavasti toimusid 2000.a. suveolümpiamängud Sydney’s. Suur tänu Boris Leesile, kes meile transportmeistriks oli. Käisime isegi loomaaias, kus ainult Austraaliale omast floorat ja faunat nägime.
Adelaide’is saime taaskord üle külvatud lahkusega. Olime õp Andres Palmi ja tema abikaasa Margareti külalised. Õp Palm oli meile teejuhiks ja linnatutvustajaks. Igal õhtul oli nende kodus kaetud rikkalik söögilaud, kuhu oli kutsutud koguduse juhatuse liikmeid. Saime kuulda mõndagi huvitavat nii linna kui kohalike eestlaste tegevuse kohta. Mälestusradadel jalutasime õp Palmi emaga, kes tunneb dr Roman Toid „Estonia“ ooperiaegade päevilt. Südamlik tänu kõigile!
Järgmisena külastasime Melbourne’i. Kohaliku eesti koguduse esimees Arvi Vainomäe koos abikaasaga olid võrratud võõrustajad. Meie auks oli korraldatud vastuvõtt Eesti Majas, kus osalesid koguduse liikmed. Andsin pikema ülevaate globaalse E.E.L.K. teemadel. Õhtul toimus hilisõhtuni kestnud pidulik vastuvõtt kenas restoranis koguduse juhatusele ja nende sõpradele. Hr Arvi Vainomäe ja tema abikaasa tungiv palve oli, et võtaksime plaani Austraaliasse naasmise, puhata saaksime nende suvilas.
Pealinn Canberra. Järjekordselt tore vastuvõtt ja kohtumised koos õhtusöökidega, organiseerijaks koguduse esimees Hugo Mitt. Canberras oli meil saatjaks ja tee näitajaks Astrid Bowler. Tema on nii Sydney kui Canberra eesti koguduse organist. Lisaks on tegemist ühe inimesega kuuest, kellel on lubatud Canberra Carillion’i torni kellasid mängida. Ta viis meid kellatorni ja üle pealinna kõlas „Meil aiaäärne tänavas“ ning teisigi eesti rahvaviise. Astrid viis meid ka Floriada lilleaeda vaatama. September on ju Austraalias kevadkuu! Värviküllane lilleaed ja seal leviv lillelõhn oli ühteaegu romantiline ja uimastav.
Ka Thirlmere’is sai käidud. Seal asub Austraalia eestlaste vanadekodu, mis on võrreldav Ehatarega Torontos. Ühise Eesti kodu asemel on pensionärid sinna endale väiksemad või suuremad eramajad muretsenud. Seal võtsid meid vastu Eneri sugulased Ülle ja Günter Slamar mälestuspiltide, meeldiva lõuna ja sügava sõprustundega.
Viimased päevad veetsime taas Sydney’s. Eneri sugulased võtsid Eneri oma hoole alla. Kaia Thorpe, üks minu nooruspõlve mängukaaslasi Inglismaalt, viis mind lõunale Sydney torni, mis keerleb sarnaselt Toronto CN tornile ning kust avanes suurepärane vaade linnale, merele ning ooperimajale. Tuletasime meelde Inglismaal veedetud suvepäevi lastelaagris, mis võrreldav Jõekääruga Udoras, Ontarios.
Suur tänu ka Tiiu Kroll-Simmulile, kes ajalehes „Meie Kodu“ nii põhjalikult ja heatahtlikult meie Austraalia visiiti kajastas.
Kaunid mälestused ja arvutitäis fotosid garanteerivad, et Austraalia „ei iial unune“. Aitäh!
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
