Käesolev on järg „Meie Elus“ aastal 2000 ilmunud kirjutisele „Edasi, ikka kaugemale Ivanist“
(Algus eelmise nädala lehes)
Roheluse keskel, tänavast kaugel, on kolmekorruseline hallist kivist hoone. Arvatavasti nunnade klooster. 1967. aastaks, EXPO ajaks, kerkis samale kohale huvitava disainiga Montreali ooperimaja Place des Artes. Nunni ei meenutanud keegi.
Jälle on teisel pool tänavat majad. Tänav hakkab tõusma. Ja majadki muutuvad kõrgemaks. Jõuame Bleury tänava nurgale. Liiklus on siin äge. Rohelised trammid ragistavad Bleury mäest üles ja alla. Sageli kostub nende hoiatavat kellahelinat. Mõlemal pool tramme autodejõgi. Sama pidev on mootorsõidukite ja trammide vool Ste. Catherine'il. Bleuryst südalinna poole on Ste. Catherine'il jalakäijaid tihedalt. Mõned jalutavad, mõned kiirustavad kuskile, mõned viidavad aega vaateakende juures. Peab nentima, et prantslannad on tõepoolest nägusad. Suvekleidid kerged, värviküllased. Mõnedel sügavalõikelised dekolteed, et anda õhku ja päikest rinnamägedele. Tumedaid juukselokke katab sageli kerge suvekübar. Liiguvad kõnniteil nagu liblikad oma kõrgekontsalisil kingil. Härrad ülikondades. Lips ja kaabugi ei puudu. Silma hakkavad valged villased sokid. Kantakse neid isegi tumedate pükste juurde. Põlvpükstega härrasid ei ole. Mitte ühtki. Küll hakkavad silma üksikud mustades nahkjakkides noorukid. Jaki seljal valge pealuu, mille all kaks konti ristamisi. Küllap mingi kamba liikmed.
Ühe kullassepaäri avatud ukse ees seisab trobikond mehi. Ärist kostab valjuhäälset rääkimist. Piilun ukseavast sisse. Äri on väike ja rahvast täis. Keegi räägib väga kiirelt, selgelt ja tugevalt inglise keeles. Oksjon. Olin üllatunud. Kunagi varem ei olnud ma sellist oksjonit näinud. Oksjoneerija rääkimistempo oli uskumatult kiire. Taolisi oksjone toimus veel ka järgmisel aastal. Aga siis nad kadusid.
Eestpoolt kostus leierkastimängu. Ei võtnud kaua, kui võisime silmitseda mängijat. Oli vana mees lohmakas võidunud kuues ja kaabulodus. Kaabu alt ulatusid õlgadeni tumedad ja hallid segamini juustesalgud. Seisis Morgani suurkaubamaja peasissekäigu kõrval, suur must leierkast toetatud jalaga kõnniteele. Ja muudkui väntas. Kaubamaja uksed liiguvad alatasa. Nii mõnigi tulija-mineja poetab mängumehe karbikesse mündi või teise.
Seisime kolmekesi Phillips'i platsil Morgani kaubamajast üle tänava. Morgani maja moodustaski platsi põhjapoolse külje. Läänepool oli kullassepafirma Birks'i kaubamaja. Sinna tuleb minna tööd otsima. Lõunapool oli üks pangamaja. Idapoolsel küljel olid mitmed väiksemad majad. Platsil kasvas puid ja põõsaid. Oli ka pinke istumiseks. Maa alla oli peidetud kaks avalikku käimlat. Platsi keskpunktis oli kõrge ausammas Inglise kuningas Edward VIl-le.
Morgani kaubamaja võttis enda alla terve linnakvartali. Morganist kvartal lääne poole oli jälle kaubamaja - Eaton. Kahe kaubamaja vahelisel alal oli silmale rõõmutegev kirik. Selle taga preestri residents, kogudusemaja ja religioosse kirjanduse raamatupood. Kiriku ees sirutusid koos torniga taeva poole kõrged puud. Kõiki hooneid ümbritses puhas korrashoitud muru. Kogu kompleks kiirgas sügavat rahu vastandina ümbritsevale rabelevale ruttamisele ja äritsemisele.
Suur auk.
Kirikust möödas, seisime University tänava nurgal. Diagonaalis üle Ste. Catherine'i oli Eaton. Ka Eatoni ühe ukse kõrval seisis leierkastimängija. Ta välimus ei olnud nii tähelepanuäratav kui Morgani leierkastimehel. Ka leierkast oli väiksem. Vändates pilli tõstis ta vahetevahel teist käetut käsivarre-kontsu.
Eatoni vastas oli Murray restoran. Pilk lõuna poole avastas, et University läänepoolne külg oli lage. Maju ei olnud. Mitte ainult, et ei olnud maju, ei olnud isegi mingit väljakut. Litsusime kohe vaatama. Oli ilmatu suur ja sügav auk linna keskel! Idast läände oli tühjust kolme kvartali ulatuses. Lõunas ulatus see Dorchester Boulevardini. Augu põhjas oli terve rida raudteerööpaid. Rööpapaarid kadusid Dorchester Boulevardi alla. Põhjapool neelas mustendav tunneliava rööpapaari. See ei olnud siis looduslik auk südalinnas,vaid ikkagi inimeste kätetöö. Arvatavasti ajast, kui kaevati tunnel mäest läbi põhjapoole suunduvatele rongidele. Teisel pool Dorchesterit on ju raudteejaam. Sinna saabusime eile Halifaxist. Auku piiras igast küljest madal metalne tõkkeaed. Teisel pool auku tõusis kõrgusse lahmakas hoone - kindlustusseltsi Sun Life peakontor. Võimalik, et tollane kõrgeim ehitus Montrealis. Augu kohale kerkis 60-ndate aastate algul Place Ville Marie.
Kinod. Copacabana. Arvo.
Tagasi Ste. Catherine'il möödume kahest kinost, Palace'ist ja Capital'ist. Pileteid müüakse väikesest kassaputkast kino sissekäigu ees. Eestis ja Rootsis müüdi pileteid kino eeskojas olevast kassast. Miks siin piletiostja on jäetud ilmastiku vintsutada, ei taipa. Vihmas või külma ja lumetuisuga piletisabas seista ei ole mõnus. Kinod hakkavad silma juba kaugelt ehitustest väljaulatuvate kanopiide tõttu, millel alaliselt plingivad tuled.
Igalt tänavanurgalt vaatame ka mäe poole. Et palju seda mäge paistab. Ja kas kuskilt läheb mõni trepp sinna kõrgele üles.
McGill College avenüü nurgal tervitab meid rõõmsalt pikk heleroheline silt — COPACABANA. Restoran-ööklubi madala hoone teisel korrusel. Kahju, et uudishimu ei kiskunud trepist üles minema. Oleks seal ehk kohanud karikaturist Henn Arvot, pärastist head sõpra. Arvo välkkarikatuurid restorani külastajaist tõid ta taskusse dollareid.
(järgneb)
Esimene nädal suurlinnas (2)
Järjejutt
TRENDING
