Indiaanlase pea sulega.
Juba Phillipsi platsilt oli meile silma hakanud kaugelt paistev indiaanlase pea sulega. See reklaam oli teistest kõrgemal ja püüdis pilku. Kindlasti on see restorani reklaam. Vaja siiski üle vaadata, et kas ikka on. Nii et edasi, ikka lääne poole. Möödusime suurest Simpsoni kaubamajast. Selle ukse ees ei olnud leierkastimängijat.
Ühelt tänavanurgalt lõunasse vaadates avanes pilgule suur park. Linnaplaan ütles Dominion Square. Parki eraldas Ste. Catherine'ist ainult üks hoone. Pargi idapoolsel küljel tõusis kõrgusse kindlustusseltsi Sun Life pulmatordi taoline hoone. Teisel pool parki valendas torniga ja rohelise katusega Windsori hotell. Tornis lehvis inglise lipp.
Pargi ees tänaval norutasid kaks voorimeest oma sõidukite pukkides. Hakkasid aga kohe heitma lootusrikkaid pilke meile. Ei, kulla mehed. Täna mitte. Täna ei ole meil aega. Toivo tuleb meile kell kaks. Peame tagasi pöörduma. Aga enne siiski läheme indiaanlase peaga majani. See uhke pea paistis juba kaugelt, teiselt poolt Phillips Square'i. Ta nagu valitseks Ste. Catherine'i.
Oleme kindlad, et pea märgib indiaani nimega restorani. Ongi. Indiaanlase sulega pea ulatub katusest kõrgele ülespoole. Selle küljest ripub alla pikk silt — INDIAN ROOM. Restoran on keskmise suurusega. Lauad kaetud valgete linadega. Jätab meeldiva mulje. Juurderuttavale ettekandjale ütleme, et tahtsime ainult vaadata ja lahkume. Eespool on veel paar hallist kivist kõrgemat hoonet. Üks neist Ogilvy kaubamaja. Aga meil ei ole enam aega. Kell on juba üks ja peame hakkama tagasi marssima. Märkasime, et pangad sulgesid uksed kell üks. Laupäev.
Tagasi liikusime Ste. Catherine'i põhjapoolsel kõnniteel. Jah, see on äritänav. Äri äri kõrval. Ei ühtki elumaja. Ei olnud ka ühtki kondiitriäri. Restoranidest jäi silma Murray, Eatonist üle tänava. Möödusime kirikust, Morganist ja olime peagi Bleury nurgal. Üle Bleury, nurgalt teises majas, oli suurem toiduaineteäri suure vaateaknaga, kuhu kuhjatud mitmesuguseid toiduaineid. Silma hakkas tohutu jäme teevorst. Nii suure läbimõõduga teevorsti polnud kunagi näinud. Peas hakkas tiksuma: see on ju hea! Süljenäärmed andsid ka märku, et tuleb osta. Ostsimegi. „Kodus“ kohe proovima. Pettumus oli suur. Vorst ei olnud mahlane vaid kuiv. Kaugel sellest, millega meid kodumaal ja Rootsis oli hellitatud.
Restoranis.
Uksele koputati. Kindlasti Toivo. Oligi. Rõõmsa tuju ja naeratusega. Et läheme välja sööma. Nõus. Panime kõik madinal trepist alla. Siis jälle „üles“ Ste. Catherine'ile, kus pöördusime seekord ida poole. Toivo oli seletanud, et St. Lawrence Boulevard jagab linna kaheks — ida ja lääne Montrealiks. Läänes elavat inglased, shotlased ja muud, ida Montreal aga on prantslasi täis kui sipelgaid. Nii marssisime nüüd prantslaste poole peale. Ka siin oli mõlemal pool tänavat äri äri kõrval. Ühel tänavanurgal pilku jõe suunas visates hakkavad silma avatud akendel istuvad naised. Naeratavad ja kõigutavad sääri. Elav reklaam. Et mehekesed, tulge ja olge veidike aega paradiisis.
Järgmises kvartalis avab Toivo ühe söökla ukse. Astume sisse ja istume leti lähedal oleva laua ümber. Ruum on avar, kõrge laega. Seinad ja lagi tumedatooniliselt rohekad. Tundub kuidagi vanaaegne. Aken suur. Lauad ja toolid korralikud. Tellime prantsuse võileivad. Saiapoolikud, mille vahele on pandud singi- ja juustulõigud, salatilehti ka. Olid maitsvad.
Paari laua taga istusid üksikud mehed. Ootasid toitu. Üks neist läks seina külge kinnitatud mängukarbi juurde, laskis sinna 25 senti sisse ja kohe oli ruum plekise kõlaga muusikat täis. Varsti serveeriti mõlemale mehele. Üllatusin portsjonite suurusest. Taldrikud olid äärest ääreni ja kuhjaga täis. Portsjonid laual, haarati soola ja pipratoosid. Mõlemast toosist korraga raputati taldrikul olevale kuhjale. Siis hakati isuga sööma. Ja tehti puhas töö.
Vitriini all märkasin väga suurt shokolaaditordi tükki. Peas hakkas tiksuma, et seda tuleb tingimata tellida. Toivo ütles, et see ei maitse mulle. Ei uskunud. Tellisin. Toivol oli õigus. Kook oli suur, aga kuiv kui puru. Meenus pettumus teevorstiga. Maksime arve ja väljusime.
Lafontaine Park.
Sammusime edasi ida poole. Jalutajaid ei olnud vähe. Oli ju nädalalõpp - laupäev.
St. Denise'i nurgal jättis Toivo meid omaette. Ütles, et on tööst väsinud, läheb koju. Elab siin lähedal möbleeritud toas. Soovitas meil edasi minna LaFontaine'i parki. Ütles, et park on üsna suur. Paar tiigikest ja muidugi hulk fontääne. Ilutulestik ka. Ütles veel: „Adjöö!“ ja kadus.
Ste. Catherine'il nägime veel prantslaste kaubamaja — Dupuis-Frere. Stockholmis oli 3 suurkaubamaja, siin 6. Tuli jalutada Sherbrooke'i tänavani, see oli üsna paras jupp põhja poole ja sealt Sherbrooke'i mööda veel 5 — 6 kvartalit ida suunas. Siis olime pargis. Ilutulestik paistis juba eemalt. Pargiteed olid kruusased, muru lühikeseks pöetud, lillepeenraid. Rahvast oli park sõna otseses mõttes täis. Prantslased. Jalutasid ringi. Meie ka. Meeldiv oli fontäänide sulin. Haaravad olid fontäänid prozhektorite värvilises valguses. Veetsime pargis kena pooltunnikese. Kahju oli lahkuda. Aga oli öö. Tuli minna tagasi meie ajutisse pessa.
Esimene nädal suurlinnas (3)
Järjejutt
TRENDING
