Sõber Kulmar ei ole kodus.
Kulmari juurde oli pikk tee. Otsustasime siiski minna jalgsi, et näha linna. Andis astuda. Aga me saime mulje jõukamate prantslaste linnaosast — Outremondist.
Jõudnud sõbra ukse taha, selgus et ta oli nädalalõpuks mägedesse sõitnud. Käisime siis läheduses asuvas Vahamuuseumis. Peale üksikisikute kujude oli seal ka stseen Rooma Colosseumist. Areenil olid lõvid kristlaste kallal. Vahamuuseumist peaaegu „üle tänava“ algasid trepid, mis lõppesid kõrgel mäe otsas asuva St. Joseph's Oratory juures. Oratory juurde sai ka teed mööda. Muidugi oli teegi mäkkeroniv ja tegi mitmeid käänakuid. Neis kohtades olid suured Jeesuse kujud ristiga, kujutamaks Jeesuse ristikäiku. Olime nii tublid, et sammusime „ristiteed“ mööda oratooriumini. Enamus katoliiklasi kasutab treppi, kust nad peavad põlvedel üles ronima. Igal trepiastmel peavad nad ütlema ühe palve. Nii võtab ülesjõudmine tohutu aja. Oratoorium on püstitatud Mont Royali põhjaküljele ja ehitus on väga kõrge. Allatulek oli kerge. Jõudnud tänavale, võtsime trammi. Oli ju kuum ja niiske. Varsti olime kodus.
Teel pankade rajooni.
Täna on esmaspäev. Õhtupoolikul on kavas teha visiit pastor Raudsepale, kelle külastamist Toivo väga soojalt soovitas. Raudsepp olevat väga sõbralik ja abivalmis. Soovitavat isegi kortereid ja andvat nõu töökohtade asjus. Meil on vaja mõlemaid, nii et tuleb minna pastorihärra jutule. Aga seda teeme õhtupoolikul.
Hommikupoolikul vaja otsida üles Montreali Pank. Seal oli sõber Kulmar meile avanud arve.
Kõik suured peapangad pidid asuma vanalinnas. Ja meie praegune peatuskoht oli vanalinna külje all. Tänavale jõudes läksime seekord „allapoole,“ s.t. pöördusime vasakule jõe suunas. Ületasime La Gauchetiere'i tänava, siis De Vitre'i ja jõudsime Craigi tänavale.
Craig oli üsna lai ja siin oli palju tramme ragistamas. Craigil asus üks nende terminal. Siia pöördusid trammid Bleury tänavalt ja ka idast lühikeseks puhkuseks.
Place D'Armes ja Rue St. Jacques.
Paar „plokki“ veel ja me seisime Place D'Armes nurgal. See oli väike roheline väljak, mida kolmest küljest ümbritsesid üsnagi kõrged majad. Igas neist oli pank. Neljandal, lõunaküljel haaras silmi suur kahe torniga Notre Dame'i kirik. Nagu ta nimekaim Pariisis.
Vaadates seljataha, märkasime et seisame just Montreali Panga ees. Astusime sisse. Vaade rabas. Lumivalged marmorist sambad! Saime kätte oma pangaraamatu. Väljusime, ikka üleõla vahtides.
Hakkasime astuma lääne poole St. Jacques'i (St. James), pankade tänavale. Sisenesime veel Royal Panka. Uksed olid nagu kullast, üleni ornamenteeritud. Operatsioonidesaali lagi kõrge ja võlvitud. Nagu kirikuis.
St. Jacques'i mööda jõudsime Victoria platsi nurgale. Platsi keskel valitsejana kuninganna Victoria kuju. St. Jacques'i ja McGilli tänavate ristumisel seisis liikluspolitseinik. Eemalt paistis ta nagu Miki merehädas. Aga ta oli haruldane liikluse juhtimisel. Naudinguga vahtisime tema tegevust ligemale pool tundi.
Suundusime McGilli mööda jõe poole. Vanalinnas olid korralikud kivimajad. Tänavad kitsad. Ka börsihoone (Stock Market) asus siin.
Küllalt ringi vaadanud, hakkasime linna keskuse poole astuma. Läksime diagonaalis üle Victoria platsi Beaver Hall Hilli tänavale. See oli päris tugeva kallakuga. Kuigi lühike, andis vastu mäge astuda. Siin nägime ka Bell Telefoni peakontorit. Kõrghoone.
Peagi laius meie ees Dorchester Blvd. Paremal sirutas oma torni taeva poole suur kirik. Montreal näis meile nagu kirikuid täis lükitud. Hiljem kuulsimegi turistijuhti seletavat, et Montreal on kirikute linn. Aga ka firmade peakontorite ja ööklubide linn. Et kui öösi teed pattu, saad hommikul kirikus kohe andeks paluda. Nii oled uueks patutegemiseks jälle valmis.
Roheline tuli. Lipsasime kohe üle Dorchesteri. Olime nüüd tillukesel Beaver Halli platsil. Üllatavalt sõbralikuks muutis platsi üks üleni väänkasvudesse kasvanud maja - kohalik inseneride klubihoone.
Jõudnud Ste. Catherine'ile, einetasime ühes väikeses restoranis. Uurides linnaplaani, selgus et pastor Raudsepp elab südalinnast üsna kaugel läänes. Vaatamata sellele otsustasime teha sinna jalgsirännaku ja tagasi tulla trammiga. Sherbrooke'i tänav viis peaaegu sirgelt pastori elukoha juurde. Ta elas küll Madisoni tänaval, aga see oli vaid tilluke jupike Sherbrooke'ist alla keerata.
Sherbrooke. Teel pastor Raudsepa poole.
Sherbrooke! Milline tänav! Mõlemal pool kasvavad tohutu kõrged jalakad, mis kõrgel üleval moodustavad nagu pühakoja võlvi. Haruldane! Katedraali tunne jätkub kvartalite viisi.
Trammiliini siin ei ole. Alles südalinnast eemal hiilivad trammid Sherbrooke'ile. Tänava põhjaküljel, linna südames, asub McGilli ülikool ja „campus“. Edasi härrasmaju, kaks kirikut, üks suur korterimaja, üleni väänkasvudega kaetud. Lõunaküljel on mitmesuguseid ärisid.
Aastaid hiljem jalakad kuivasid ja võeti maha. Sherbrooke muutus harilikuks tänavaks. Jalakad kuivasid mitte ainult Montrealis, vaid üle Kanada. Selle vägitööga said hakkama väikesed mardikad, kes olid laevadel saabunud Hollandist.
(järgneb)
Esimene nädal suurlinnas (4)
Järjejutt
TRENDING
