Sherbrooke'i ja Atwateri nurgal asus suures aias nunnade klooster. Veidi edasi mingi roheline spordiplats ja roheline väljak, mille tagaplaanil asetses Westmounti linnaosa raekoda. Veel edasi ja vasakul oli suur Westmounti park. Sealt edasi olid Sherbrooke'i mõlemal küljel ärid, mille vahele mahtus ka korterimaju, peamiselt 2-4 korruselised. Kõrge harjaga katuseid jäi vähe silma. Enamik maju näisid katusteta. Seda nad muidugi ei olnud. Olime juba eelmistel käikudel märganud, et taoliste majade katuseks oli kõrgeima korruse „slab“, moodustades ühtlasi nii korruse lae kui katuse. Katusepoolsele osale on antud mitmeid kergeid kallakuid, et vihmavesi leiaks tee veetorude juurde. Taolist lamedat katust varjas tavaliselt paar jalga kõrgemaks ehitatud majasein. Stockholmis taolisi katuseid ei olnud näha. Seal olid katused nagu Eestiski. Püüdsid ikka kõrgusse.
Sõiduteed ja kõnniteed olid kõikjal asfalteeritud. Viimastel oli kasutatud kivi- või tsementplaate. Munakivisillutisega sõiduteid märkasime ainult vanalinnas.
Montreali elanikkond ei üllatanud meid. Kõik valged. Nagu Stockholmis või Tartus. Teadsime, et siin on küll oma Haarlem — St. Antoine'i tänav. Aga väljaspool oli musti vähe näha. Töötasid nad peamiselt Windsori raudteejaamas ja ka Canadian Pacificu rongidel.
Hiinlaste linnaosa oli ka väike. Meie ajutine elukoht oli nende külje all. Neil oli oma kirik. Hiinlased tegelesid peamiselt hiina söögimajade ja pesukodadega.
Majanduslik võim oli Westmountis elavate shotlaste ja inglaste käes. Kõik suuremad ettevõtted ja firmad kuulusid nendele. Nii püüdsid prantslased all-linnas rääkida inglise keelt.
Suurkaubamajades ja ärides oli see nagu endastmõistetav, välja arvatud prantsuse kaubamaja idas, Dupuis-Frere'is. Aga sealgi sai inglise keelega hakkama.
Möödusime veel ühest pargist. Siit oli veel kümmekond kvartalit Madisoni avenüüni. Aga need olid kõik lühikesed "plokid".
Jõudnud Madisoni nurgale, pöördusime Sherbrooke'ilt vasakule. See oli lühike jupp tänavat, mille lõpetas raudtee. Peatselt seisime maja ees, kus elas pastor Karl Raudsepp. Õigemini küll aia ees. Maja tänavani ei ulatunud. Oli peidetud suure aia sisse. Sisse vilksasime väikesest aiaväravast. Tee viis sirgelt majani.
Pastor töötas maja juures. Arvatavasti koos vanema pojaga. Maja oli väike - oli saanud hästi osta. Köögiviljad saab kõik oma aiast, ei ole vaja turule sõita.
Teretamisel mainisin, et oleme sama akadeemilise organisatsiooni liikmed. Vastuvõtt oli väga lahke. Meid paluti nende tillukesse majja, kuigi ilmselt olime seganud nende töötamist. Otsustasime mitte kaua nende kallist aega viita. Hakkasin kohe küsimustega pommitama. Kõigepealt — kas kuskilt korterit või tuba oleks saada. Ja pastorihärra teadiski. Ühel tema sõbral, hr Salul, vabaneb tuba just käesoleval nädalal. Tema arvates see tuba sobiks meile hästi. Kui „jalad all“, siis aega korterit otsida. Soovitas kohe homme hr Salu poole vaatama minna. Asukoht siinpool kandis. Andis meile aadressi — 4537 Grand Blvd, krt 7, selgitades et Grand Boulevardil on paari kvartali ulatuses korterimajad ja nendes palju eestlasi: Arvod, Laanemetsad, Paulused, Uuetoad, Maasikud, Waldinid, Puhk, Arusood, Simmid, jne. Kuuldes, et otsin tööd kullassepafirmasse, soovitas pastor külastada major Peikerit. Majorihärra töötavat ühes kullassepafirmas. Sain ka hr Peikeri aadressi.
Edasine jutt siirdus meie päritolule. Et kust Eestimaa kandist oleme. Kuidas me Eestimaalt tulema saime, jne. Mainis ka, et Eesti jumalateenistused toimuvad Saksa kirikus Prince Arthuri tänaval.
Kõva tund oli möödunud, kui pastori ja ta perega jumalaga jätsime. Trammipeatuseni olevat ainult 10 minutit. Tramm tuligi peatselt. Ronisime peale, maksime konduktorile piletite eest ja sõit läks südalinna poole.
Tuba vaatamas.
Järgmisel hommikul oli meil kiire. Peale hommikueinet ruttasime Ste. Catherine'i trammile, et sõita läände. Forumi juures tuli istuda ümber, et jõuda Grand Boulevardile. Trammis pani mind muigama aknale kleebitud sinine silt: PÕRANDALE SÜLITAMISE EEST TRAHV $40. Ümberistumine läks libedalt. Umbes 20 min pärast sõitsime juba Grand Boulevardil. Ronisime maha Terrebonne'i peatuses. Perekond Salu elukohani oli sealt paari minuti käik. Tuli ronida teisele korrusele. Koputasime. Avas hr Salu. Abikaasa oli läinud tööle, tütar kooli. Õppis gümnaasiumi lõpuklassis. Härra Salu oli rõõmsameelne ja mõnus mees. Sobisime hästi. Toa üüri ladusin talle kohe peo peale.
Kohtasime ka tema senist üürnikku. Tollelt üksikult mehelt ostsin mitmesuguseid asju, mida ta ei tahtnud Torontosse kaasa võtta. Nagu kõrge jalaga põrandalamp, laud, toolid, jne.
Härra Salu ütles, et töötab bussijaamas. Käib seal öösiti vuntsimas. Bussijaam asub südalinnas Windsori hotelli läheduses.
Kella 12 ajal tuli tütar koolist lõunavaheajale. Kool oli lähedal. Nii nägime meie teda ja tema meid. Oli meeldiv noor neiu.
Peatselt litsusime trepist alla. Härra Salul on ju vaja magada. Homme magame meie ka siin.
(järgneb)
Esimene nädal suurlinnas (5)
Järjejutt
TRENDING
