Tänaval ei saanud kuidagi aru, kus on trammipeatus. Viimaks taipasime - peatus oli, kus telefonipost oli umbes inimese kõrguselt paari jala ulatuses värvitud valgeks. All-linna viiv tramm tuli varsti. Ühendus all-linnaga oli siit hea. Sõitsime Forumini. Siis hakkasime söögikohta otsima. Silma hakkas suurte tähtedega silt DER WANDERER. Paar astet kõnniteelt alla ja olimegi tillukeses restoranis, kus laudu oli ainult 4 või 5. Toidud olid maitsvad. Magustoidud veel eriti. Väljudes otsustasime, et siia tuleme edaspidigi. Ja tulimegi.
Jõudnud koju, viskasime veidikeseks pikali. Hille läks perepojaga hoovi mängima.
Kella kuueks läksin härra Peikerit külastama. Oli lühike jalutuskäik. Peikerid elasid ka all-linnas. Ukse avas majorihärra. Oli pikk mees, abikaasa veidi lühem. Paluti istuda. Proua tõi köögist suure tüki arbuusi. Oli maitsev. Minul oli see esmakordne tutvus vesimeloniga.
Härra Peiker ütles mulle otseselt, et siin kullassepatööga raha ei tee. Ainuke koht, kuhu võiks selle töö osas vaatama minna, on südalinnas asuv Birks. Tänasin nõuande ja lahke vastuvõtu eest ja seadsin sammud kodu poole.
Mont Royalil.
Abikaasa oli küpsetanud pereproua köögis karbonaadiliha. Küll oli maitsev! Kuna oli veel valge, otsustasime minna Mont Royali mäge uurima. Pereproua tähendas, et see on kunagi olnud tulemägi. Lisas veel, et Redpathi treppidest on kõige parem mäe otsa ronida. Et trepid viivad kohe vaatluskoha juurde. Muldtrepid olid - trepi aste oli mullast. Astme hoidis tasapinnalisena selle ette paigutatud vertikaalne lauatükk. Mõnes kohas oli siiski rida astmeid varisenud. Trepp ei viinud otse üles. Järsku treppi ei oleks nii mõnigi vanem inimene suutnud kasutada. Trepp oli jagatud osadeks, viis üles siira viira. Nagu tee Oratory juures. Trepi viimane jupp oli siiski tehtud otse üles. Et see oli üsna pikk, võttis võhma välja. Trepi kõrval asus avar sillutatud vaateala, mida piiras madal müür. Siin-seal olid müüri külge kinnitatud pikksilmad. Nendega nägi kaugele. Oli Montrealil ikka ulatust! Jõgi oma paljude sildadega näis laiana.
Küllalt linna vahtinud, asusime mäge uurima. Ronisime kitsastel jalgradadel. Need olid sõtkutud järskudele mäekülgedele. Põnev! Käisime ka laiu teid mööda. Need olid rajatud mäe otsa. Nendel võis kohata troskadega voorimehi, ratsutajaid ja ratsapolitseinikke. Viimased vastutasid, et mäel sigadusi ei tehtaks. Politseinike hobused olid haruldaselt ilusad ja hoolitsetud. Hobuste jaoks oli neil mäe otsas tall, mis mahutas 25 hobust.
Äkki Hille küsis: „Mis need on?“ Pikas rohus liikusid nagu tulejooned. Olid tiivulised putukad. Lendasid kõrrelt kõrrele. Kiirelt. Salapäraselt hiilates. Just nagu meie jaaniussid, aga viimased olid maaelanikud. Ja aeglased.
Käisime ka suure elektrituledest hiilgava risti juures mäe idapoolses otsas. Rist oli tõesti suur ja võimas.
Siis tagasi treppide juurde. Kell oli 11. Mäest alla. Ste. Catherine'il istusime trammi. St. Laurenti nurgal väljusime trammist. Siit oli lühike tee senisesse kodusse.
Aastaid hiljem sai St. Laurenti peatus kuulsaks öösiti trammile ronivate naiste säärte opereerimisega Gillette'i teradega.
Turuhoonest üle tänava märkasime suurt rahvamurdu. Abikaasa päris kelleltki aru. Vastati, et teatrist tulijad. Polnud märganud, et seal asub teater. Paistsid kõik ridamajadena. Teatri nimetus National Monument, kus mängitavat prantsuse näidendeid, muusikale, operette ja kus tavaliselt esinevat külalisgrupid. Hiljem sai National Monument üleriigilise teatrikooli koduks.
Järgmisel päeval käisin suures kullassepaäris Birks. See oli tõesti suur. Nagu tööstus. Igasuguste iluasjakeste nagu kõrvarõngaste, sõrmuste, prosside, kameede, kettide, jne töötlemine toimus kõige ülemisel, vist 6. korrusel. Mulle teatati kohe, et uut tööjõudu praegu ei vajata. Aga nad näitasid mulle ikkagi kogu tööstust. Mu saatja rääkis inglise keelt vabalt. Kui ära tulin, teatati mulle veel kord, et uut tööjõudu ei ole vaja. Isegi lähemas tulevikus mitte.
Käisin veel Tollihoones. Seal oli meil 2 puukasti köögi- ja sööginõudega. Ütlesin, et järgmisel päeval viime ära.
Grand Boulevardile.
Meie prantslasest pererahvas oli nii hea, et tellis meile järgmiseks päevaks väikese veoauto, mehitatud kahe mehega. Reede hommikul läksin nendega koos Tollihoonesse. Sealt võtsime puukastid peale. Siis meie „kodust“ kohvrid. Pererahvale ütlesime „bonjour!“. Haldi ja Hille kobisid ka veooutole. Ja läkski sõiduks Grandi peale.
Südalinnast välja jõudes läbisime elamispiirkondi. Terrebonne'il sõites ütles üks prantslasist: „Ikkagi lähete rikaste piirkonda.“ Grand Boulevardil tassisid mehed meie vähese kraami Salude korterisse ja kadusid. Me ei näinud neid enam kunagi. Grandil võis elada. Siin ei olnud tagahoovi, tõlda ega selle all kasside suurperet, keda tulnuks toita.
(Lõpp)
Esimene nädal suurlinnas (6)
Järjejutt
TRENDING
