Käesolev on järg „Meie Elus“ aastal 2000 ilmunud kirjutisele „Edasi, ikka kaugemale Ivanist“
Kuumus. Niiskus. Kassid.
Ärkame. Korraga. Kõik kolm. Mina, naine, tütar. Kuum on. Ebamugavalt kuum. Ja niiske. Termomeeter seinal näitab 77 kraadi! Aga need on ju tillukesed Fahrenheiti kraadid! Celsiuse kraade tuleks ainult 25. Ja see polegi hull. Hulluks ajab kraadidega kaasuv niiskus. Kust see küll peaks tulema? Kas linna läbivast St. Lawrence'i jõest?
On alles kell 7 hommikul. Meie esimene hommik Montrealis. Laupäev, 7. juuli 1951. Eile saabusime Halifaxist rongiga. Sõber Toivo oli jaamas vastas ja tõi meid siia. Nädalaks üürituppa St. Lawrence'i tänaval, et siin olete südalinnas, kerge igale poole minna.
Majas on vaikne. Ka tänaval. Käime üksteise järel pesemas. Vannituppa saab koridorist, samuti käimlasse. Lühikese koridori lõpul on uks pererahva eluruumidesse. Meie uksest paremal on trepp, mis viib esimesele korrusele ja sealt tänavale.
Ajan habeme ja võtan dushshi. Ah, kui mõnus! Las läheb higi laia St. Lawrence'i jõkke. Kuivatan end. Viivu pärast olen jälle märg. Higist. Ei aita siin vandumine ega midagi.
Koridor on täis isuäratavat värske saia lõhna. Tuleb see hoovist, kaudu avatud akna. Viskan pilgu hoovi. Ei jää sugugi maha Tartu tagahoovidest. Aga — missugune tore tõld on hoovis! Asetatud laudadest alusele, nagu oleks tegemist väljapanekuga muuseumis. Mälestus hobusõidukite hiilgeajast. Küllap peremees on sellega vedanud turiste. Vast ehk alles paar aastat tagasi.
Äkitselt ilmub hoovi kass. Tõlla aluse alt. Venitab end päikese kätte. Sirutab. Haigutab. Pilgutab silmi. Vaatab ringi. Ronib puutreppi mööda rõdule ja jääb sinna laisalt lesima. Aga tema pole ainuke. Üksteise järel volksab aluse alt esile kasse. Loen neid 12! Suur pere! Kõik sirutavad. Haigutavad. Pilgutavad silmi. Vaatavad ringi. Ja siis otsivad mõnusa paiga lesimiseks. Just kui suvitajad mererannas.
Äkki on kassid jalul ja elevil. Unine laiskus on kadunud nagu pühitult. Rõdule on ilmunud pererahva 7-aastane poeg piimakannuga. Poiss laskub treppi mööda hoovi ja valab piima trepiotsa juures olevasse kaussi. Kiirelt ümbritseb kasside pere piimakausi. On tõuklemist. On rüselemist. Kauss on väike. Pere suur. Poiss vahib neid viivu. Jookseb siis trepist üles rõdule ja kaob tuppa mammale teatama, et kassid kõik alles ja piima limpsimas.
Tagasi tuppa astudes tirib Hille mind kohe laua juurde. Laual on alustass täis nagu kollast õli. Eilne või! Et mis sellega teha? Abikaasa lubab viia sulanud või pererahva külmkappi. Lähebki. Tagasi tuleb kahe suure kruusiga, kumbaski kuum lõhnav kohv. Hillele on pereproua lubanud klaasi piima. Mina toogu saia. Saiapood lähedal - ümber nurga teine maja. Litsun trepist alla. Risttänaval on pikk keeruline nimi — Rue De La Gauchetiere. Pagaripood on kohutavalt kuum. Leti taga askeldamas pilusilmsed. Nii et hiinlaste saiapood. Riiulid täis saiapätse. Millist neist võtta? Aga siis avaneb tagaseinas uks. Üks hiinlane toob letile portsu kuumusest õhkuvaid saiapätse. Just ahjust võetud! Saan nendest ühe. Maksan ja kaon kiirelt sellest põrgu eeskojast. Tagasi toas, tunneme kõik, kui meeldiv on värske saia lõhn. Sööme isuga. Haruldaselt maitsev sai.
Taevas vedas pilve. Varsti rabises vihm aknaklaasidel. Olime rõõmsad. Kindlasti läheb jahedamaks. Pilv oli väike. Vihma vaevalt pool tunnikest. Avan akna, et nüüd on õhk jahedam. Hullem oli kui enne! Niiskust veel rohkem. Taevas oli selge ja päike hiilgas endiselt. Kuumus ja niiskus on siia nagu paigale pandud. On täiesti ükskõik kas oled toas või väljas. Parem siis minna välja kõndima meie uue kodulinna tänavaile.
Südalinnas ärituiksoonel.
Trepist alla ja uksest välja. Jõgi, olgugi et suur ja lai, ei paista. On peidetud hoonete taha. Mägi - Mont Royal — hakkab kohe silma. Suur rist mäe idapoolses otsas püüab lugematuid pilke. Öösiti hiilgab elektrituledest. Küllap hoiab ja kaitseb linnarahvast kõige halva ja kurja eest. Kõnniteedel vaid üksikuid liikujaid. Siinkandis ei ole ärisid. Üks kõrts on küll teisel pool tänavat, aga see ei ole veel avatud. Hakkame astuma põhja poole, mäe suunas. Seal peab olema Ste. Catherine — Montreali peaäritänav. Kaks "plokki" siit, nagu Toivo eile ütles. Ületame Dorchester Boulevardi. Eespool paistab üks suurem kivihoone. Selle ees ja ümber tihe sagimine. Kindlasti turuhoone. Ja ongi. Ees ja külgedel müügilaud müügilaua kõrval. Kõike on saada, mida perenaise süda igatseb. Aedviljadest eluskanadeni. Ei puudu ka puurid tuvidega ja kodujänestega. Kostab isegi põrsaste hädaldavat kisa. Kalu ja lihasaadusi müüakse turuhoone kõrges hallis. Kuum ja niiske on nii väljas kui sees. Kisa-kära palju. Prantsuse ja inglise keele kõrval kuuleb palju ukraina keelt. (Mõned aastad hiljem turuhoone lammutati ja asemele tekkis parkimisplats.) Turuhoonest mõned majad edasi ja olemegi Ste. Catherine'il. Ste. Catherine ei saa uhkustada laiusega. Liiklus kõnniteil pole eriti tihe. Vähemalt siinkandis mitte. Sõiduteel autodevool, millest kerkivad esile tumerohelised trammid. Liiguvad mõlemas suunas ning hoiatavad kõlava kellahelinaga — eest ära!
Ootame rohelist liiklustuld. Ste. Catherine'i ja St. Lawrence'i edelanurgal on suurem pood — Woolworth. Nimi kuldtähtedega pikal punasel sildil. Samuti ka, et siit saab osta 1c, 5 c, 10 c, 15 c eest. Astume sisse. Poes õhk sama kui väljas. Woolworth on segapood, kus müüakse kingi, sukki ja kleidikesi, pesu, tualettarbeid, kirjutamis- ja joonistamisvahendeid, laua- ja kööginõusid, kompvekke ja koogikesi, jne. Kaupa on palju. Ostjaid ka. Meid üllatab, et põrand on laudadest. Värvimata ja kulunud. Ostame Montreali plaani, et ei eksiks selles suures linnas ära. Ärist väljudes liigume edasi lääde, linna südamiku poole. Majad on vanad ja madalad. Teisel pool tänavat kaovad majad peatselt. Paari kvartali ulatuses on vaid roheline muru üksikute puude ja põõsastega.
(järgneb)
Esimene nädal suurlinnas
Järjejutt
TRENDING
