Torontos 50 aastat tagasi toimunud esimene saarlaste pidu tõi Queeni tänaval asuvasse Poola Majja kokku 600 inimest. Laup., 31. jaanuari õhtuks a. 2004 oli juubelikokkutulekule ilmunud üle 100 inimese, neist paarikümne ümber olid viibinud ka esimesel peol. Koosviibijate hulgas oli mitu laudkonda nooremaid, mis näitab, et areng läheb uue tõusu suunas.
Kokkutuleku avas Saarlaste Ühing Torontos esimees Leida Helde ja andis lühiülevaate esimesest saarlaste õhtust. (Selleteemaline artikkel ilmus temalt hiljuti ka Eesti Elus.) Esimese peo korraldamiseks tuli üürida veel teised ruumid, et peolisi mahutada. Nüüdse peo korraldamiseks koliti samuti E. Maja kristallsaalist suurde saali, sest registreerijaid oli rohkem kui see saal mahutab. Ta ütles kõigile tere tulemast, k. a. praost Jaan Tammsalu, aupeakonsul Laas Leivat ja esimese peokomitee esimees Robert Kreem.
Praost Tammsalu meenutas oma sõnavõtus Eesti sõdurite osa Vabadussõjas ja II maailmasõjas. Saaremaa rannad olid paljudele isikliku vabaduse valijaile viimaseks jumalagajätmiseks Eestiga 1944. Sellepärast õnnistagu Jumal Saaremaad. Kodumaale jääjaile algasid aga hirmu ja õuduse ajad. Küünlapäevad, mida siingi on tähistatud, tõid valgust ja lootust inimhingedesse. Meie elu oli Jumala kätes.
Robert Kreem tõi oma kõnes esile mälupilte saarlaste karakterist ja esimese saarlaste õhtu ettevalmistustest. Rõhk oli asetatud Saaremaa rahvakultuuri paremale tundmaõppimisele ja selle kestmisele. Kui meie juured on tugevad, peab eesti rahvas igasugustele elu väljakutsetele vastu.
Esimeseks suureks kokkutulekuks oli tähtis 8-liikmelise saarlaste orkestri kokkusaamine. Ühiseks rahvatantsutrupiks ja laulukvartetiks saadi samuti kokku rõõmsaid tegijaid. Oluliseks ettevõtmiseks oli saare rahvalike laulude kogumine lauliku jaoks. Sageli polnud omal ajal armsaks saanud ja ununema kippunud laulude sõnu kusagilt võtta. Siis pidi neid lauldes meelde tuletama nii, et teine sõnu üles märgib. Eriti palju laulusõnu tuli Jüri Seitsi keldrist, kus ta valmistas eesti kappasid. Ka need kapad said peol kasutusse võetud ehtsa saare märjukesega. Väga suurt osa etendasid peomõtte rahvasse viimisel mitmesugused perekondlikud kokkutulekud. Voldemar Varikul oli sel ajal juukselõikamise äri, kus eriti saarlased ja muusikud koos käisid.
Üldse oli 50 aastat tagasi meie hulgas entusiastlikele toimkonna liikmetele lisaks palju vanemaid mehi, nende hulgas ka Lümanda vallavanem August Laanvere, Muhu vallavanem Madis Peeker jt.
Mida see kokkutulek siis tulevikutegevusele andis? Kokkutulek sünnitas teise saarlaste õhtu või küünlapäeva peo Mazariku Majas.
Selle järel asutati Torontos Saarlaste Ühing. Ühing tegutses esmalt kapitali kogumisega Eesti Maja ostmiseks. Üks saarlane ajas asja nii kaugele, et Eesti Majaks sai praegune kinnisvara.
Saarlaste tegevuse kõrvale hakkas tekkima teisi maakondlikke tegevusi ja ühinguid ka teistest päritolugruppidest nii Põhja-Ameerikas kui Rootsis.
Ühel saarlaste küünlapäeval Torontos tuldi välja maakondlikel alustel põhinevate rahva- või killamängude mõttega. Killamänge korraldati kaks. Siis asutati Maakondlik Esinduskogu.
1988.a. ESTOl kutsus Saaremaalt tulnud esindus välissaarlasi kodusaarele Ülemaailmseid Saarlaste Päevi läbi viima. Meiepoolne tingimus oli, et see peab siis olema vabadusmeelne, Kingissepa sammas tuleb Kuressaarest eemaldada ja Vabadussõjas langenute mälestussammas taas püstitada. Tingimused võeti vastu.
Saarlaste ülemaailmsed ja ühtlasi kultuuripäevad 1989 said erakorraliseks sündmuseks Saaremaa ajaloos. Inimesi oli koos erakordselt palju, avamisel Kuressaares 7000. VEKSA selgroog murdus. Nendega ei arvestanud enam keegi.
Eestisse minek võimaldas luua sidemeid vabadusmeelsete eestlaste vahel. Polnud see juhuse asi, et Eesti Televisiooni võttegrupp tuli Kanadasse. Tehti üle 50 intervjuu ja neist koostati 12 saadet kodueestlastele näitamiseks. Meie vahendusel tehti sama USA eestlastega.
„Nii sai ühest üritusest Torontos pool sajandit tagasi tunnetuste ja tegutsemiste kett läbi aegade. Hoidkem ja täiendagem seda ketti! See on meie juubeli sõnum.“
Juubelikokkutulekul esitasid flamencotantse Krista Raun ja Marissa Scannura. Andres Raudsepp ja Lembit Nieländer kitarri ja akordioniga esitasid uut ja vana, saare- ja eestimaalist ning vahel mindi ka soojematesse maadesse. Palju oli ühislaule. Vahepeal pakuti Männamaa pere poolt juubelikohast sööki ja jooki. Nii jäid kõik rahule, et järgmisel aastal jätkata oma küünlapäevade pühitsemise traditsiooni. Õp. Tammsalule anti esimehe poolt kaasa raamat „Maakondade pärandi jälgedel“, loterii peavõiduga läks koju Maie Laul ja paljud teised väiksemate võitudega.
Ehk on kohane lugu lõpetada Lembit Riisi ja Ärni Kääridi üle maade ja vete levinud hingestavate laulusõnadega:
Saare, mu kodupaik, mulle oled kõik.
Oled kui päikse läik, tormide käik.
Hõbekuu linnuteel kutsub meid veel —
Tulge, oh tulge, mu sõbrad
kõndima mälestusteel!
Esimene saarlaste pidu on saanud paljude tegude jätkuvaks ketiks
Eestlased Kanadas | 06 Feb 2004 | EWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
