Juhtkiri, 19.03.2020
ajakirjandus, ajaleht, postimees ©Uued Uudised
Ajakirjandus lõikab kriisis seda, mida on külvanud. Pilt on illustratiivne.
Pensionärid, erivajadustega haiged, maainimesed ega teised riskigrupid ei nõua veel enda abistamist sedavõrd valjuhäälselt, kui seda teeb tindisolkimise mainega ajakirjandus, eriti erakätes olev.
Erameediaväljaandeid ühendav Eesti Meediaettevõtete Liit tegi järsult langevate reklaamitulude korvamiseks valitsusele ettepaneku, et see annaks meediavaldkonna ettevõtetele neli kuud intressivaba maksepuhkust kahe aasta pikkuse maksetähtajaga.
Lisaks soovitakse avaliku sektori reklaamkulutusi Eesti meediasse, omavalitsuste reklaamitegevust maakonnalehtedesse ja kiiresti madalamat käibemaksumäära digitellimustele.
Võib täiesti kindlalt öelda, et ajakirjandus maadleb nüüd oma kehva maine tagajärgedega. Nimelt on neil puudus lugejatest, reklaamitellijad aga suunavad oma tellimused sinna, kus lugejaid leidub.
ERR, Postimees, EPL/Delfi ja mitmed muud väljaanded on juba ammu kaotanud oma maine konservatiivse lugeja silmis – sealt pole lihtsalt midagi muud peale viha ja vaenu ning kallutatuse leida.
Loobutakse nii lehti tellimast kui ka digiväljaannete maksumüüri rahaga avamast. Kui võtta EKRE toetus aluseks, siis on rahvusmeelseid inimesi vähemalt viiendik eestlastest – ja see on päris suur hulk lugejaid, kelle peavoolumeedia on viinud seisu, kus nad selle meediaosa toodangut ei tarbi või teevad seda vähe.
Lisaks on peavoolumeedia olnud presidendi ja opositsiooni kaitse all ülbe ja kõikelubav, eriti just inimeste elude hävitamises, nagu see oli ministrite Marti Kuusiku, Kert Kingo ja Mart Järviku puhul. Sellist saastaajakirjandust tavalugeja toetada ei taha ja nii ongi erameedia hakanud riigilt raha nõudma.
Nüüd võiks mõni uuringufirma küsida tavakodanikelt, et kas nad on nõus aitama ajakirjandust tänasel kujul – seda enam, et abistav toetus erameediale tuleks suuresti maksumaksja taskust. Ka rahvusringhääling praegusel kallutatud kujul ei vääri erilist tuge.
