Ülo Mälgand
Tallinn, Estonia
Olles lugenud järjekordset Lobjakase paskvilli võib teha mõned olulised järeldused. Esiteks - vaadates, keda meil viimasel ajal peavoolumeedias avaldatakse ning kelle avaldamisest sisuliselt keeldutakse, teen konkreetse järelduse - Eestis kehtib tsensuur. Tsensuur on diktaatorliku riigi tunnus. Kui keegi nüüd arvab, et diktatuuri juurde käib ka inimeste füüsiline tagakiusamine, siis tõepoolest - sellisel kujul oleks tegemist juba teise etapiga. Meil kehtiv on esialgu veel esimene etapp, kus soovimatuid arvamusi elimineeritakse tsensuuri abil ning üritatakse seeläbi peale suruda võimuladvikule soovitud ideoloogiat.
Tsensuur kehtestub peamiselt meediakanalite äraostmise ning propagandavankri ette rakendamise läbi. Diktatuuri peamisteks tunnuseks on valitsejate irdumine rahvast, rahva arvamuse ignoreerimine ning korruptiivse klannipoliitika ajamine. 1934. aastal kehtestus täpselt samal moel diktatuuri teine aste, kus võimuladviku poliitikaga mitte nõus olijad isoleeriti ühiskonnast või sunniti vaikima, s.t. ametlikult end demokraatlikuks nimetav riik pöördus tegelikult diktatuuriks. Umbes sama stsenaarium toimis veel mitmes Euroopa riigis, s.h. Läti Vabariigis. Milleni selline tegevus hiljem viis on kõigile teada.
Täna oleme samasse püünisesse astumas, kus pikalt võimul olnud poliitiline ladvik totaalselt irdub oma rahvast, pressib peale ideoloogiaid, mille nad on ise raha eest vahetuskaubana maale toonud ning mis kõige hullem - liigub diktatuuri kehtestamise suunas, kasutades selleks meedia suukorvistamist ning tsensuuri. Me näeme, kuidas võimude arusaamadega vähegi mittekattuvad arvamused ning arutlused surutakse peavoolumeediast välja. Teisitimõtlejaid tembeldatakse rassistideks, fašistideks või kelleks iganes, peaasi, et leida põhjus nende "erimärgistamiseks" ning suukorvistamiseks. Üks poliitiline ühendus on liiga kauaks võimule jäänud ning traditsiooniliselt ei saa sellise tegevuse tulemus olla muus kui korruptsiooni laussüvenemises ning diktatuuri kehtestumises. Võim peab regulaarselt vahetuma, et demokraatia püsiks.
Millised oleksid lahendused? Ilmselt leidub vaid kaks väljapääsu - võimu vahetumine seaduslikul ning ebaseaduslikul ehk revolutsioonilisel teel. Neist esimese võimaluse magasime eelmistel valimistel juba maha, kuid järgmistel ei tohiks enam sama eksimust korrata. Selleks tuleb minna füüsiliselt valimiskastide juurde ning teha see üks ning õige valik, et peatada Eestit aina enam kuristikku tõukav diktatuuripoliitika. Kui poolakad said sellega hakkama, siis miks meie ei peaks saama? Kas revolutsioon meid aitaks, selle mõtte jätaksin kellegi teise arendada.
Esiteks - vaadates, FB
Arvamus
TRENDING
