Mu seinal on Eestis trükitud kalender. Selles on palju igasuguseid päevi. On neid, mida teatakse ja neid, mida ei teata. Teame, millal on emadepäev või jaanipäev, ei tea, millal on emakeelepäev või leinapäevad … Oleks nagu kuulnud, aga millal on? Ei tea. Künnipäeva või luuvalupäeva nimetamine jätab meid aga hoopis nõutuks. Küll ajab aga turri naistepäeva nimetamine.

Aga üks päev, mis on eesti kalendris märgitud 2. novembri all, puudutab meid kõiki. Puudutab sellepärast, et meil on kõigil esivanemad. Ja nemad on kindlasti siit maailmast lahkunud. Kui näpistame oma igapäevase elu tõttamistest ainult raasukese aega, siis sellegi vähese vältel meenub meile rida kalleid nägusid, kes enam me teele ei satu.

2. november on hingedepäev.See on päev, mil astume oma mõtetes kasvõi viivuks meie teelt otsekui teadmatusse haihtunud lähedaste pereliikmete, sõprade, kooli- ja töökaaslaste ning … isegi vaenlaste juurde… kuigi — viimast me alati ei soovigi.

Ammu, nii 60 aastat tagasi, istus üks inimene, üks noor sõjast eluga läbi tulnud mees, Belgia ühes vangilaagris mättal või barakis koiku serval või ... kusagil. Ta oli sõjavang. Ta elas teadmisega, et teda võidakse iga hetk tagasi kommunistide kätte saata. Ta oli üks neist paljudest noortest eesti meestest, kes pidi kandma võõrast mundrit, oli võidelnud sõja kaotaja poolel ning oli belglaste poolt vihatud. Aga ta kirjutas. Aina kirjutas. Mõtles, tõmbas maha ... ja kirjutas jälle.
Ta kirjutas luuletust. Kirjutas luuletust, milles rullub lahti meie esivanemate aja üks tund. Kuid luuletus selles ainsast tunnist sai väga pikk, sest selles kirjeldatakse hingedetundi. Kuna kogu luuletust ajaleheveergudel ära tuua ei saa, siis toon siin ära ainult mõned salmid:

Seisab vana talutuba/ mahajäetud õue pääl –/ Täna hingedel on luba koguneda tunniks sääl.

Sellel õhtul, kõik mis pime,/ hilistundi kell kui lööb,/ sünnib sügisöine ime,/ mõte vaikne tõeks saab.

Lahti läheb hauasüli,/ koolnud silmi avavad…/ Tõuseb mullast surmaküli, /
kohtub koduväravas.

Sellest sigib tallu elu,/ nii kuis olnud kuldsel a’al –/ kodutuna mõtiskelu/ teoks saab kambris, õue pääl.

Kodurõõm ja pidukära/ kostab talust kaugele,/ helgib kodukoldel sära –/ pisar tekib laugele…

Aga vargsi aegki tõttab/ minetab kõik minutid,/ teoks saand mõtted jälle võtab/ viib taas unelmkujundid.

Kauge kaduviku teele,/ ajauttu uputab/ kõik, mis korraks kerkind meelde,/ tund uus selle kustutab…

Nõnda möödub öine ime,/ hingedetund täis kui saab,/ kiirgus kustub, sügis pime,/ öö taas matab metsi, maad…

Need, kes äsja koduõues,/ ilutsesid välja pääl,/ puhkavad taas mullapõues,/ vaibub võõrsil nende hääl.

Nõnda möödund aastaid juba,/ unund haudu siin ja sääl…/ Seisab vana talutuba/ mahajäetult õue pääl.

Aga hinged kogunevad/ sinna ikka tagasi./ Aastakümned varisevad/ unistus — ei kunagi!

Eesti entsüklopeediates ENE ja EE on kirjutatud esivanemakultusest ja hingedeajast.

Esivanemakultus on surnute hingede usuline austamine, mis on religiooni üks ürgseid vorme. Kuna esivanemate hingedele omistati võimet olla ülemaisuse ja inimeste vahendajaks, siis püüti nende heatahtlikkust võita ohverdamisega. Esivanemakultus muutus üldiseks isaõigusliku sotsiaalse korra (patriarhaadi) ajal, kui perekonnapeade ja hõimuvanemate võimu suurenemisega kaasnes nende surmajärgne või koguni eluaegne jumaldamine, mis hoopis hiljem asendus jumalate kultusega. Kuid — jumalate kõrval säilusid paljudes usundeis ka esivanemate vaimud.

Eesti rahvausundis on esivanemakultusega seotud mõningad tähtpäevad ja kombed. Näiteks haudadel söömine ja ohverdamine on eriti kaua säilinud setudel.

Hingedeaeg (põhjarannikul ka jaguaeg, jaguõhtud) on eesti rahvausundis surnute mälestamisele pühendatud aeg. See oli aeg hilissügisel, harilikult mihkli- ja mardipäeva, mõnel pool aga mardipäeva ja jõulude vahel, harvemini jõulude eel või mõnel muul ajal.

Usuti, et surnute hinged külastavad sel ajal oma endist kodu, ning siis püüti nendega olla soodsas vahekorras. Hingedele kaeti toidulaud. Pidulikult ning tavapäraste toitudega tähistati eriti hingedepäeva või -aja algust ja lõppu. Toitu ja ande viidi näiteks tare peale, köeti saun. Ande viidi ka ohvripaikadesse.

Hingedeajal elati vaikselt, hoiduti müra tekitavaist kodustest töödest, külastati naabreid, söödi tavanditoite, viideti aega jutuvestmise ja mõistatamisega.

Hilisem nähtus on Mulgimaal tuntud hingesantide käimine. Komme, mis on tekkinud arvatavasti mardi- ja kadrisantide eeskujul.

Meie ruttu täis ajal tuleb piirduda ühe päevaga. Kui sedagi. Kuid võtkem aega meenutamiseks, vaagimiseks, tõeterade noppimiseks, õige tee leidmiseks. Mõelgem: me teame, et taevas me kohal ja maakamar me jalge all on igavesed, kuid meie jaoks on sama igavesed ka kõik need, kes enne meid siin maailmas olnud.

Märkmed: