Sära, ilu ja tulu!
Merli Tamtik
15. mail toimus kauaoodatud ja pikalt planeeritud Eesti Sihtkapital Kanadas galaõhtu. Nähes, kui palju energiat ja lõputuid töötunde selle sündmuse ettevalmistamine võttis ESK töötajailt Tormilt ja Maimult ning muidugi ka ESK juhatuselt, on mul hea meel tõdeda, et vaev tasus ennast mitmekordselt – kõik kohalolijad said nautida glamuurset peoõhtut, mis kulges suurepäraselt – ilma ühegi viperuseta, püsides kenasti ettenähtud ajagraafikus.
Rõõmus üllatus tabas külalisi juba uksel, kui saabujatele pakuti võimalust poseerida uhkete soengute ja kaunite rõivastega professionaalsele fotograafile. Enamik seda ka tegi, sest pole just palju üritusi, kuhu maani õhtukleidi või smokinguga ilmuda. Raamitud pildid said valmis paari minutiga ning jäävad kauaks seda sündmust meenutama. Huvilistele teadmiseks, et õige pea on need üleval ka ESK kodulehel fotogaleriis.
Peopaigaks valitud Palais Royale osutus vaatamata oma uhkele nimele äärmiselt hubaseks ja intiimset atmosfääri pakkuvaks tantsusaaliks. Saabujatele serveeriti tervitusnapse. Ametliku osa algust oodates oli võimalus ringi jalutada, tuttavaid tervitada, vestelda, suupisteid nautida ning soovi korral heita pilk vaikse oksjoni jaoks välja pandud esemetele. Avatud oli ka terrass, kus sai nautida sumedat sirelilõhnalist maikuuõhtut. Ontario järve pinnal lähemale liuglevat luigepaari imetledes ja päikeseloojangu taustal ennast kõigest hetkeks välja lülitades liikusid minu mõtted eestlusele Kanadas.
Lastes pilgul üle rahvahulga käia, jäi silma nii ühiskonnas hästi tuntud juhtfiguure kui ka inimesi, keda harva eesti üritustel näeb. Mis siis ikkagi oli põhjus, et inimesed raatsisid oma kukrut oluliselt kergendada ning galast osa võtta? Mulle tundub, et peole saabunuid ühendas missioonitunne. Tegu on inimestega, kellele läheb korda Kanada eesti ühiskonna tulevik ning kes mõistavad, kui oluline on iga üksiku inimese panus eestluse püsimajäämisel. Sageli võtame iseenesestmõistetavalt, et meie lapsed käivad Jõekääru või Seedrioru lastelaagris, sügisest alates eesti koolis, ise käime laulmas kooris, naudime dokumentaalfilmifestivali, Jõekääru dzhässifestivali, eestikeelseid teatrietendusi või kontserte. Me ju maksame laagrimaksu ja ürituste sissepääsu eest! Siiski, piletimüügist saadud tulu on köömes tehtud kulutuste kõrval. Seda teavad hästi ürituste organisaatorid. Kõik need, meie jaoks traditsiooniks kujunenud sündmused, on saanud toimuda vaid tänu Sihtkapitali märkimisväärsetele rahaeraldustele. Kuid ka Sihtkapitali taskud pole põhjatud. Galaõhtu on üritus, mille kaudu pöördutakse oma kogukonna poole palvega aidata, palvega märgata, palvega tagasi anda. Ärgem olgem eestlased ainult rõõmuhetkedel lõbu pärast, nagu mainis gala peakõneleja, vaid hoiame eestlust sügavamal eneste sees nagu soovisid ja lootsid paljude meie vanemad, kes sõja eest Kanadasse põgenesid. Näitame seda võimaluse korral välja lisaks oma tegudele ka oma annetustega. On suur rõõm, et nõnda paljud meie seast seda palvet ka kuulda olid võtnud! Tunnustust avaldati Sihtkapitali väärikatele gala koostöö sponsoritele, kes olid ka seda palvet kuulnud ning kelle abi aitas kaasa õhtu õnnestumisele. Nende hulka kuuluvad: Toronto Eesti Ühispank, AKEN, Toronto Eesti Maja, Heinsoo kindlustusbüroo ja The Colour Field lilleäri.
Õhtu juhiks oli prof Peeter Põldre, kes sobivate vaherepliikidega ning vaimukate kommentaaridega ürituse kulgemist juhtis. Lõpuks ometi sain osaleda üritusel, kus peakõnelejana anti sõna edukale noorele naisele, kellel oli edastada oma sõnum. Värskendav vaheldus eesti üritustel domineerivale üle keskea meeskodanikust tüüpesinejale. Pr. Kyllike Sillaste-Elling, kes ise Torontos sündinud, pidas asjaliku kõne perfektses inglise keeles, milles teine osa sama perfektses eesti keeles kuulajateni toodi. Kõlama jäid mõtted eestluse hoidmise olulisusest võõrsil ning eesti keele säilitamise vajalikkusest eesti riigile. Diplomaadina võttis kõneleja kokku ka Eesti poliitilised edusammud ning analüüsis põhjusi, miks Eesti on vaatamata majanduskriisile siiski euroraha vääriliseks tunnistatud (Vt. EE #20, 21.05.).
Sihtkapitali juhatuse esinaine Lia Hess rääkis oma kõnes mh humoorika loo laevahukust vaevu eluga pääsenud filantroobist, kes üksikule saarele sattudes pääsemise pärast muretsema ei pidanud, sest liginemas oli iga-aastane annetuste kogumise aeg. Küll see organisatsioon meid ka maa alt üles leiab, et oma raha kätte saada! Niisiis, läbi annetuste käib kaudselt kaasas ka tervisekindlustus ja teadmine, et sinu käekäigu üle alati muret tuntakse!
Meelelahutuseks kõnede vahele esines rahvatantsuansambel „Kungla“. Lausa lust oli imetleda, millise kergusega keerukaid tantsunumbreid esitati. Rõõmsatest rahvariietes noortest õhkus hoogu ja energiat, millega kohe nakatati ka publik ning kestva aplausi saatel esitati viimaseks traditsiooniline „Tuljak“.
Õhtusöögiks pakutud hõrgutiste seast tooksin välja pearoa – loomaliha prae, mis oma mahlakuselt lausa sulas suus! Viimaks oli aeg laua tagant tõusta ning soovi korral ise jalga keerutada või ringi liikuda, et tuttavatega teistest laudkondadest vestelda või oksjonil panustada. Lava vallutas noortebänd Saturday Night Jive. Tempokate ja paljudele tuntud poplugude vahele mängiti aeglasemaid valsirütme. Isegi eestlastele tuntud „Saaremaa valss“ tuli ettekandele. Hingelt noored tormasid kohe tantsupõrandale, kus õhtu edenedes lausa paljajalu tantsu vihuti. Siiski oli siit-sealt rahva seast kosta nurinaid, et võimsad tantsuhelid ei lase rahulikult juttu puhuda ja peletavad rahva terrassile, kus külma tuule käes mugav seista pole. Külma vastu oli muidugi abiks baarileti taga pakutav ja seal juba järjekord ei lõppenud. Baarmenid tegid tsirkusetrikke, loopisid klaase taevasse nagu iluvõimlemisvõistlustel ja rahvas rõkkas rõõmust, kui klaasitornidest püramiidid osavalt jookidega täitusid. Mitmedki pidulised lahkusid Palais Royale’ist tavapärasest paar kraadi ülevamas meeleolus ja ega mõni klaaski purunemata jäänud.
Kokkuvõttes võib öelda, et rahvale on vaja pidu, kus ühel õhtul särada, kõik mured unustada ning samaaegselt õiget eesmärki toetada. Jääme põnevusega ootama millise peoga üllatab Sihtkapital meid tulevikus!
ESK gala – pidutsedes heategevuse nimel (8)
Eestlased Kanadas | 28 May 2010 | Eesti Elu
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
And it took you to prove the point! Ha-haaa.
Maxim de la Trine thinks that there is someone who is interested in his judgment.
Toomas sul on absoluutselt õigus.
Kahjuks on ajad muutunud.
Küsimus ei seisa selles et vabatahtlike puudub, vaid selles, et meil pole enam seda kriitilist massi mis vaja et eriti noorte organisatsioonid saaksid isemajandada.
Kindlustused, üürid ja muud kulud on kõrged - peresi on vähem.
Sihtkapitali abiga kestavad meie organisatsioonid veel aastaid.
Kahjuks on ajad muutunud.
Küsimus ei seisa selles et vabatahtlike puudub, vaid selles, et meil pole enam seda kriitilist massi mis vaja et eriti noorte organisatsioonid saaksid isemajandada.
Kindlustused, üürid ja muud kulud on kõrged - peresi on vähem.
Sihtkapitali abiga kestavad meie organisatsioonid veel aastaid.
Eestlased Kanadas
TRENDING
