AUSTUSKUMMARDUS MIKK MIKIVERI EES
stsenarist Jaan Kruusvall, rezhissöörid Rein Raamat ja Peeter Brambat, operaatorid Arvo Vilo, Mait Mäekivi ja Rein Raamat,
teksti loeb Tõnu Mikiver, produtsendid Helvi ja Rein Raamat, Raamat-film, 2006, 52 min
Meil on väärtusi, mis ei tohiks tolmuks pudeneda. Väärtusi, mille vastu austus võiks olla igikestev. Ja üheks neist on Mikk Mikiver. Nõnda et Mikiveri meie keskel hoidmiseks on õhus rippuv tellimus olemas, nii hingeline kui sotsiaalne. Aga see seab ka lati kõrgele, hästi kõrgele...
Dokumentaalfilm peaks vaatajas looma juuresolekutunde, rikastama vaatajat tajumusliku elamusega olukordadest, kuhu vaataja ise ei pääse. Mikiveriga oli nii, et ühelt poolt oli ta ju nagu meile kõigile kättesaadav. Sellest pole ju kaua aega tagasi, kui ta vaatas vastu teleekraanidelt ja pildiajakirjade kaantelt, võttis siin ja seal sõna, andis hinnanguid asjade kohta, millest ta ise eemal seisis. „Mikk“ fokuseerib aega Mikiveri elust, mil kuulsus oli avalikkuse eest varjul, elas tagasitõmbunult Võsul, kunagi Georg Otsale kuulunud suvilas, kannatas raske haiguse käes. Näitleja, kelle häält tundis arvatavasti peaaegu iga eestlane, kannatas ränga kõnedefekti all. Ainult mõni aeg tagasi valminud Eve Esteri portreefilmis Ada Lundverist oli pisut seda ülekohtust traagikat näidatud.
Niisiis, vaataja on viidud erak-Mikiveri juurde Võsule. Ent vaatajale on avatud ka kuulsus-Mikiveri eraklus – ei koosnenud tema elu ainult aplausidest, kummardustest lavalaudadel publiku suunas, rohketest presiidiumides istumistest, rollidest ja lavastustest ega järjekordsete autasude vastuvõtmistest. Tema elus oli tähetundidelgi latentset, seda, mis ühiskonna eest peidus. Ma ei mäleta, et peale Enn Säde filmi Jüri Müürist oleks mujal olnud nõnda avameelselt juttu nimeka portreteeritava alkoholisõltlusest kui „Mikus“. Ja kas kummagi mehe suurus kahanes? Ei, sugugi mitte, sellele lisandus vaid ülevkurba helistikku, pealegi oli avatud ajastu olemus, mil kummutamine oli vaata et kohustuslik rituaal.
Pole varjutud ka Mikiveri flirti punavõimudega, seda, et eneseteostuse huvides oli ta valmis olema komsomolistaar ja parteisõdur. Ja kavalad aparatshikud lihtsalt kasutasid Mikiveri oma vapiloomana, mille taga võis ahneid võimumänge harrastada. Ja poleks olnud ka midagi hullu selles, kui Mikiveril oleksid olnud loomeinimesele loomulikud vasakpoolsed vaated, mis – tõsi küll – oleksid pidanud ta viima Nõukogude ajal põranda alla. Mikiveri tiivaripsutamisi põhjendab humanist Jaan Kaplinski, kes ise sellist hooba ei kasutanud, kes teatavasti oli toona koguni ebaõiglaselt alla surutud, ja ainult tema võibki seda teha. Endise kaasparteilase jutus oleks olnud annus eneseõigustust ja seega vähem veenvust. Niisiis, stsenaristi kümnesselask.
Ent Mikiver läheneb võimule teist kordagi elus, laulva revolutsiooni ajal saab temast niivõrd-kuivõrd pärispoliitik, ta tõuseb koguni Nõukogude Liidu Ülemnõukogu saadikuks. Peab nn positiivseid kõnesid, võitleb meie vabaduse eest. Ja tulemuseks on jällegi sügav pettumus, nõnda jääb „Mikust“ ühe sõnumina kõlama mõte, et poliitika võib ausat inimest kägistada alati, tehtagu seda poliitikat rahva vastu või rahva poolt; mööname, et eriti tänase päeva Toompea kirbutsirkuses on see taas täpne ajastutabamine.
Isiklikku elu on valgustatud kolme abielu hindamisega ning siin on autoritel jätkunud nii delikaatsust kui ka järelejätmatust teema avamisel. Libastumisigi on ausalt käsitletud, nõnda ei ole sündinud esindusfilmi dekoratiivpühak, vaid puhas elupeegeldus.
„Miku“ ülesehitus on lihtne – kronoloogiline elulookäsitlus ning intervjuud inimestega, kes Mikiveri hästi tundsid. Igasugune keerutamine oleks tundunud autorite katsena teostada pigem ennast. Lihtsus tõstab aga esiplaanile ainult Mikiveri. Olgu need üles loetud vist kõik usutletavad, kuna ka nemad annavad filmile kvaliteedi – Guido Kangur, Tõnis Mägi, Aarne Üksküla, Jaak Allik, Reet Mikkel, Ervin Õunapuu, Angelina Semjonova, Ain Lutsep, Lea Tormis, Eri Klas, Fred Jüssi, Lilian Vellerand, Jassi Zahharov, Viive Ernesaks, Endel Nõgene, Helvi Raamat, Adolf Shapiro, Carmen Mikiver, õde Mai Mikiver, vend Tõnu Mikiver, Kalju Haan, Elmo Nüganen, Mihhail Svedkoi... ega keegi ometi vahele jäänud? Kõik on filmitulekuga austanud meie Mikiveri.
Filmi esimeses pooles on palju ajastupäraseid arhiivilõike Tallinnast ja toonasest, eriti mõjus oli abielu registreerimine Ada Ludveriga, mis oma näilises pealiskaudsuses tundus avavat Mikiveri hella üksiolekut üldises peokäras ehk kõige sügavamalt.
Minu meelest vajuvad üldisest tasemest alla mõlemad Soome-lõigud ning odavavõitu sümbolina tunduvad kaadrid, kus Mikiver oma viimaseid lavastuskavatsusi liivale kirjutab/joonistab. Filmist õhkub karmi ja õilist, realistlikku tegelikkusepeegeldust; mulle tundub, et igasugune kujundlik ümberütlemine oleks midagi nagu mõnest teisest ooperist. Ehk on liialdatud ka tsitaatidega kunagistest filmidest ja filmitud lavastustest, need nagu kuhjavad portreemaalimise üle, nende tagant ei paista portreteeritav hästi välja.
Mulle läks nagu kõige rohkem hinge venna Tõnu mälestused, kuidas nad Mikuga komme jagasid, ning õe Mai meenutused, kuidas neil vend Mikuga ühed pidulikumad kingad kahe peale olid. Need on piisakesed, milles peegeldub ookean – ajastu ja inimesed oma ajas. Film austab Mikiveri samavõrra nagu Mikiver austas oma õpetajat Voldemar Pansot, ja just austuse järjepidevusel püsib kultuur ja eetika.