19.–26. oktoober 2007
(Algus Eesti Elus # 43)
Neljas päev
estdoc’s 07 jõudis Ehataresse. Kaasa toodi vanameister Rein Marani värske film „Põdra kuningriik“, mis annab edasi kunstniku nägemuse Eesti loodusest ja elust selles. Publik oli tänulik.
Edasi – Eesti Maja. Imed jätkuvad. Kristallsaal on publikust tulvil. „Indigo tuba“ oli (õppe?)film noore maalikunstniku heitlustest iseenda, materjali ja maailmaga kunstiteose loomisel. Kohati ehk heitlik, aga huumoriga võetav.
Kuna festival just poole peal, sain ajendi Kiur Aarmaga vestlemiseks.
Senised muljed?
Väga head, festivalist ja linnast.
…ja publikust?
Publik on olnud õhtuti erinev. Inimesed valivad vaatamiseks just selle, mis neile huvitav, mis neile vajalik. Näiteks tean ma täna õhtul saalis mitut inimest, kes „Pronksööd“ on juba näinud. Filmide vastuvõtt on olnud samuti erinev: keegi kiidab, keegi laidab. See ongi loomulik. Olen kindel, et publiku jäägitu heakskiidu teeninud film ei pruugi olla kõige parem.
Festivali teine pool?
Huvi peaks jätkuma. On mitu väga head filmi. Viimaste aastate eesti dokumentalistika on omandanud „uue hingamise“ ja siin on, millest valida. Korraldajad on osanud valida.
„Pronksöö“ teine linastus läks kenasti. Publikust ca poole moodustasid eesti kooli õpilased. Moderaatorina astus Kiur Aarma kõrval üles Mart Pikkov, kes on tuntud aruka advokaadi ja ILUTULI trupi andeka näitlejana. Tegid oma töö hästi.
Viies päev
Festivalipublik on taas Eesti Majas kristallsaalis. Seekordne kava on mõeldud õpilastele, kuid ei tõrjuta tagasi eakamatki publikut.
Esimesena on kavas Ants Erik Vommi „Porgand lilleriigis“ – enam kui 50 a. eest Torontos valminud film. Kiitus neile, kes selle filmi üles leidsid. Oli põnev vaadata, kuidas autor on aegade tagant linale toonud mõnegi „nipi“, mis eesti kaasaegses animatsioonis kasutusel.
Lembit Ulfsaki noortefilm „Lammas all paremas nurgas“ (1992) on lihtne ja loogiline põnevik; köitev, selge ja sirge. Suurepärane näitlejatevalik, olgu need siis eesti teatri tipp-profid (Tõnu Kark, Ain Lutsep, Maria Klenskaja, Silvia Laidla jt) või oma osadega kiiduväärselt toime tulevad kooliõpilased.
Imetleda tuleb festivali korraldajate sujuvat tööd. Selle õhtu sünnipäevalaps Ellen Valter on kokku häälestanud imepärase toimkonna – lahke, naeratava ja oma kohustusi tundva ühenduse.
Kuues päev
Päevane seanss oli Ehatares. Publik sai osa 100-aastase teatri ESTONIA eluloost. Film tõi vaatajale mälestused südamesse ja ehk igatsusegi – veel kord üle selle kultuuritempli läve astuda.
Õhtul näidati Tartu College’is filmi „Lugu hobusest Palladium“. 37.500 Vene rubla eest Valgevenest ostetud trakeen oli populaarseim hobune Eestis. Ta tõi omanikele rohkem kui 100 võistluse loorberid. Ime siis, et kindral Laidoneri ratsamonumendi hobuse modelliks sai Palladium.
Filmi lavastajal Ago Ruusil oli õnne stsenaristidega. Kollomi ületamatu asjatundlikkus, Madis Jürgenilt suurepärane leid: diktoritekstid esitatakse Palladiumi sisemonoloogina. Hobustest ja maast lahutatu saab filmist hulga huvitavat teavet.
Edasi „Eestlased Kremlis“. Näeme veel ühte versiooni Eesti vabanemisest Nõukogude okupatsioonist. Film on sujuv; on vaatajat peibutav atribuutika, kohalikud kivinäod ja Kremli-keskne sõpruskond. Lausvalet pole, tõde annab otsida. Igatahes kinnitatakse – kommunistid tõid Eestile iseseisvuse. No tule taevas appi! Nii on neil õigust ülegi: Eesti maha müünud Varese valitsuses polnud ühtegi kommunisti, nüüd kauplesid Moskvast iseseisvuse välja ainult kommunistid. Film ei kutsunud suuremat arutelu esile.
Seitsmes päev
Märgid näitavad, et festival hakkab katuse alla jõudma: tähtsa näoga kõnnivad ringi zhürii liikmed, loteriil loositakse välja esimene eriauhind – ostutshekk $250.- , mille võidab Kai Kiilaspea.
Neljapäevases programmis oli esimeseks filmiks „Pärnograafia“, ülevaatefilm eesti nimekamast animaatorist, kunstiakadeemia professorist, karikaturistist ja graafikust Priit Pärnast. Stsenaristiks tuntud satiirik Toomas Kall, lavastajaks mees, kes samuti huumorimaailmas nime teinud – Hardi Volmer.
Filmist saame teada, et Priit vist isegi ei tea kõigi festivalil võidetud auhindade arvu, et ta oli 10 aastat animaprofessoriks Turus (Soome), nüüd peab sama ametit Tallinnas, ta on kujundanud eesti tänaste joonisfilmide autoritest terve koolkonna. Igati väärt mees tutvustamiseks.
Teine film „Müümise kunst“ kuulub festivali „valusate“ filmide kategooriasse. Uus aeg on toonud kaasa uued suundumused: tuleb olla edukas, igal juhul läbi lüüa. Raskusi tuleb iga hinna eest ületada, vahendite valikule eriti ei mõtelda. Eesmärk – turumajanduses iga hinna eest läbi lüüa, oma „liitlaseks“ tõmmatakse ka Looja. Siinkohal ületati allakirjutanu valulävi – kui meile enam midagi püha ei ole, siis pole meil lootust.
Film on pika loomelooga, lavastajad (Andres Maimik ja Jaak Kilmi) on jälginud mitme tegelase lugu. Teos on humanistlik ja humoristlik ning ikkagi liialt valus.
Kaheksas päev
Festival hakkab lõpule jõudma, veel on õhus saabuvate sündmuste eelmaitset, aga juba ka lahkumisnostalgiat. Monika ja Kiur kiirustavad lennukile, lahkumissõnad. Kaasa võtavad parimad muljed, siia jätavad soovunelma – tahaks juba järgmisele festivalile. Kiur peab pikematki plaani: dokumentaalfilmi kiire arengu kõrval on elavnenud tegevus ka mängufilmi vallas – ehk mõtelda neilegi! Paluvad leheveergudel öelda tänusõnu Toronto eestlastele. Olgu lubadus siinkohal realiseeritud.
Reede õhtul linastub „Äraoldud päevade summa“, film Eduard Tubinast. Publik on väga vastuvõtlik, filmis on midagi igast saalisviibijast.
Pastor Kalle Kadakas on kontaktis olnud filmi lavastaja, noorukese Marianne Kõrveriga: „Soovisin teha filmi mitte üksnes Tubinast endast, vaid eestlaste elusaatusest laiemas tähenduses. Pagulusest ja paguluses olemisest, lootusest ja lootusetusest. Kohanemisest, kaotamisest, otsingutest ja leidmistest, väärikast leppimisest ja edasi elamisest.“
Tundub, et lavastaja oli tasemel ja tema plaanitud sõnum jõudis saali.
Festivali lõppakord „Vastutuulesaal“ vääris oma paigutust. Eesti Vabariigi kultuuribürokraatiaga vastuollu sattunud maailmamuusik Tõnu Kaljuste jätab oma koori ja orkestri, läheb laia ilma raha teenima, et ehitada oma ooperiteater ja seda Naissaarele, kus on vaid neli püsielanikku. Intrigeeriv?
Kuus aastat kestnud filmiprojekt näitab kange eesti mehe jonni oma idee realiseerimisel: mis siis, et mitte ettekavandatud mahus, mis siis, et mitte nii kiiresti – tulemus on täna käega katsuda.
Ja filmi lõppedes on korraldajatel publikule üllatus: festivaliekraanile ilmub filmi produtsent Artur Talvik Tapurla külast, kes on valmis saalisviibijate küsimustele vastama. Küsitakse ja mees vastab, abiks siis jällegi kangekaelsete eesti meeste väljamõeldis – Skype. Selline sidevahend üle aja ja kilomeetrite avab meile kõigile hoopis uusi perspektiive.
Edasi saavad oma pai tegijad ja toetajad. Loterii toob kaasa selle õhtu võidu (ostutshekk $250.-) Hillside Café perenaisele Viia Männamale ja teeb vast festivali kõige õnnelikumaks inimeseks Kai Kiilaspea: kõik filmid vaadatud, eelmise õhtu vahevõit ja nüüd peavõit – lennupilet Eestisse.
Zhürii (Reet Mae, Tiina Soomet, Margus Jukkum) kokkuvõte langeb ühte publiku omaga:
• festivali auhind läheb filmile „Vastutuulesaal“ (produtsent Artur Talvik);
• festivali peaauhind aga filmile „Laulev revolutsioon“ (produtsendid James Tusty ja Maureen Castle).
Head estdocs’i 08!
estdocs 07 (3)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
ELM= Ene-Lii Martens
Kes on ELM???
Kommentaare peale "Eestlased Kremlis" linastamist olid üldiselt ühemõttelised, et punased ei olnud ainukesed kes tõid eeslastele vabaduse. Isegi Eesti esimene kommunist, Vaino Vläjas rõhutas filmis, et Hirve Pargi meeleavadlus 1987.a. oli kindlasti tähtsaim moment E.Vabariigi taastamise teekonnal. Huvitav, et Juhan Aare suvatses selle repliigi filmi sisse jätta. Huvitav oli ka jälgide Torontolanna E.L.M.-si arvamust, et "dissidendid" ei olnud mitte tegurid riigi taastamises. Olulised selles arengus olid vaid juhtivad kommunistid, kes tüürisid Nõukogude Eestit õiges suunas. E.L.M. oli veendunud selles, sest Arnold Rüütel oli talle neid sündmusi selliselt kirjeldanud.
Kultuur
TRENDING
