19. – 26. oktoober 2007

Esimene päev

Kui Spadina jaamast tänavale jõudsin ja Tartu College’i poole sammuma hakkasin, oli selge – täna publikupuudust ei tule. Sain kohe pintsakunööbist kinni Kiur Aarmal, külalisel Eestist ja esitasin talle mõned küsimused.

Oled festivali moderaator.

Moderaator on vast liialt uhke sõna, aga sedapuhku kannan seda kaabut küll.

See ülesanne eeldab vähemalt kolme vaala, millele Sul tuleb toetuda: materjali tundmist; publiku tundmist ja isiklikku võlu.

Eesti dokumentalistikat arvan end tundvat. See on minu igapäevatöö. Eesti dokumentalistide ring on piisavalt väike. Oleme paratamatult omavahel kontaktis, teame üksteise loomingut ja oleme kavatsustega kursis. Arusaadavalt selline suhe päris sügavuti ei vii. Igale jäävad omad saladused.

Siinset publikut ma loomulikult ei tunne. Olen esimest korda ja esimesi tunde Kanadas, n-ö laevalt ballile.

Isiksuse pealerõhumisega pean samuti tagasihoidlik olema: esmaülesanne on ikkagi eesti dokumentalistika tutvustamine, mitte Kiur Aarma show.

Eesti Vabariigist on siiapoole tulnud kaks vastakat sõnumit: üks – globaalne eestlus on Eesti Vabariigi uhkus ja rikkus; teine – tulge ruttu koju, Eesti Vabariik vajab teid. Kumbas paadis Sina oled?

Rumal oleks mul nõu anda. Ühes olen aga kindel: tänane Eesti on täiesti normaalne riik, mis pakub rakendust igal alal ja igale andele. Seda ka minu – kolmekümnendates aastates – põlvkonnale.

Samas on võrgutav võimalus olla globaalne eestlane: ilmakodanik, rahvuslane ja isiksus. Jälle ei taha nõu anda, kusjuures sellel võimalusel puudub ajaline perspektiiv, midagi kaob paratamatult. Ettevaatlikult, ma võin eksida.

On küsitud, kust pärineb Sinu eesnimi?

Isa võttis selle nime Mait Metsanurga romaanist „Ümera jõel“, seal on selline kuju.

•••
Vahepeal on Susi Holmbergi delikatessidest osa saadud ja publik saalis. Peo peakorraldaja Ellen Valter avab festivali, tänab publikut, abilisi ja sponsoreid, tutvustab festivali zhüriid. Tõnu Orav lubab külastajate vahel välja loosida lennupileti Eestisse.

„Tervitusi Nõukogude Eestist“ on avaõhtu esimene film, produtsendiks Kiur Aarma. Algab bravuurikalt, jätkub mõtlikumalt-arutlevamalt ja kaldub kohati irooniasse. Vabadusvõitlejad Lagle Parek, Tunne Kelam ja Tiit Madisson räägivad oma loo ja jagavad seisukohti. Nende lood: Lagle Parek teed otsimas Pühale Mäele; Tunne Kelam kõnelemas Euroopa Parlamendi tühjale saalile; Tiit Madisson otsib taasemigreerumise võimalusi. Tausta dokumentaalsed kaadrid on monteeritud päris pilkavalt: kunagi olid Kremli ööbikud, nüüd on kommertslik Vanilla Ninja, riigijuhid suudlemas NL-i ülikutega ja tänast „riigitööd“ tegemas. Viidatakse, et muutunud pole suurt midagi: oldi NL-i läänelikum vabariik, nüüd ollakse tähtsusetu Ida-Euroopa provintsiriik.

Film ehmatas publikut. „Puhas nõukogude propaganda,“ lausus üks vanahärra. Arutelu käivitub visalt. Tundub, et irooniline sõnum ei jõudnud kohale.

Õp. Kalle Kadakas püüab filmi sõnumit lahti mõtestada, aga tundub, et publik on oma otsuse langetanud: see film on Eesti sisetarbeks, välisilm ei suuda seda mõista. Kiur Aarma väidabki, et film on dokumentalistika osas suurima publikumenuga.

Ja õhtu teine film „Vaade mäelt“ ei ole samuti kerge pähkel. Nägime maaelu masendavat allakäiku, käegalöömist, vohavat alkoholismi. Ometi suutsid filmi tegijad märgata ka jälgi stabiliseerumisest, taasärkamisest. Endises kolhoosifarmis ei istuta käed rüpes; soomlane talu rajamas, samas tööd andmas soovijatele, kelleks küll tihti pidetud inimesed; ettevõtja Hando Kunto tegemised jm liigutavat. On ka üks irooniline kaader: kohalik Keskerakonna tegelane kinkimas külarahvale E. Savisaare „piiblit“ „Peaminister“.

Filmi produtsent Enda Lehtmets ja lavastaja Edvard Oja ei vaata Salla külale ülalt Emumäelt alla, nad on külaelanike seas. Ei läinud sellegi filmi arutelu lausa lepse reega.

Teine päev

… algab hoogsalt – Eesti Majas näevad lapsed kahte filmi: „Väike lühinägelik boamadu“ ja „Kui ma oleksin suur“.

Ja edasi põnevamalt. Munk Centre’is alustatakse Alberta Eestlaste Ajaloo Seltsi (AEAS) filmiga „Alberta Estonians“ omakandi eesti asunduste ajaloost. Sealse esimese eestlase Bob Kingisepa (1838- 1905) loo kaudu tutvume esimese põlve eestlaste pioneeride elu-olu, nende farmide, ehitiste ja surnuaedadega. Selle mandri esimene Eesti Majagi tuuakse lähedale.

Tänaseks on Albertas ca 200 eestlast, kes elavad kolmes asulas, AEAS on nende katusorganisatsioon. Seltsi aktiivne tegevus on andnud sellegi filmi.

Arutelu käigus kuuleme, et huvi ajaloo ja eesti kultuuri vastu on vägagi elav ning materjale valmistatakse ette uuteks salvestusteks.

Filmi tegijad-tutvustajad teenisid sooja aplausi.

Hetk pausi ja „Elulood“

Kiur Aarma ütleb, et film valmis lõplikult kaks päeva tagasi ja esitus seega maailma esietendus. Autor Rao Heidmets kirjutab festivali publikule: „Lood on valitud suurest elulugude massist, nad on keskmise eestlase lood. Propagandat me ei tee, räägime õigetest asjadest. Ehk võiks seda filmi lugeda kunstiteoseks vene rahvale.“

Jah, stsenarist Mats Traat on teinud hea valiku, autor Rao Heidmets andnud neile animalistlik-sürrealistliku pildikatte ning sobiva helitausta. Mõjuv teos.

Saali reaktsioon on kahetine: kas nii tohib või ei tohi. Leitakse isegi, et meie kannatuste fikseerimine pole mõttekas ja nende esiletoomine mõttetu.

Teine seisukoht: me peame end läbielatust ja valudest puhastama. Andres Raudsepp on kindel, et asjadest kõnelemine on hädavajalik. Inimesed pidid seni vaikima, alles nüüd saavad rääkida. Ei tohi neid hingevaluga hauda saata. Vanemad inimesed võtavad asja veel liiga isiklikult.

Kalle Kadakas mõtiskles: kannatustest läbi pisarate rääkides pole me maailmas ehk piisavalt mõjukad. „Elulood“ pole propagandafilm, vaid kunstiteos eesti rahva kannatustest.

Ja jõuame õhtu viimase filmi juurde – „Pronksöö. Vene mäss Tallinnas“. Kiur Aarma: see pole film, vaid telesaade, mis valmis vahetult peale pronksöid. Ajalugu sünnib siinsamas, teie silmade all. Tegijad on hoidnud neutraalset profiili, sõna saavad mõlema poole esindajad. Kes tõtt räägib, kes valetab, see jääb peagi algava kohtuprotsessi otsustada. Eestis vaatas saadet üle 200.000 inimese.

Kui esitus lõppes, ohkas keegi: „Vererõhk on tõusnud liialt kõrgele, et sel teemal enam rääkida.“ Räägiti ometi.

Kiur jutustas: olin esimesel mässuööl telemajas. Kui öösel koju minema hakkasin, siis oli telemaja turvameeste kaitse all. Oodati rünnakut. Meie maja alumisel korrusel on eksklusiivne portselanipood. Maja esine oli kaetud portselanikildudega, nii et meil autokumm purunes. Mis on ühist Eesti-Vene poliitikal ja Meisseni portselanil? Siin olid märatsenud purjus vandaalid.

Mõistmiseks ehk niipalju: eestivenelaste põhimass jäi mässust eemale. See ca 400.000 jaguneb põhiliselt kaheks: Eesti Vabariigile ja tema seadustele kuulekad inimesed ja EV suhtes ükskõiksed omaette olijad, kes naudivad riigis valitsevat heaolu ning piiluvad lääne poole. Putini Venemaa kojukutsumise meelitustele nad allunud pole. Nende vahele jääb imperialistlik „viies kolonn“, kes ei tunnista midagi peale emakese Venemaa. Nad on oma kilda meelitanud osa noorsoost, kellele raha ja viinaga saab päitsed pähe panna. Rearüüstajal pole mingit ideoloogiat. Sellele arrogantsele seltskonnale integreerumisest või lõimumisest rääkida on lootusetu.

Suur naaber pakkus meile õppetunni. Vaevalt see viimaseks jääb.

Oli huvitav filmipäev. Tiim Ellen Valter– Kiur Aarma töötas tasemel.

Kolmas päev

Pühapäeva õhtu tõukas ümber mitmed kivistunud arusaamad. Toronto eestlane on kultuurihuviline, Toronto eestlane tuleb hästi korraldatud kultuuriüritusele. Pühapäev oli estdocs’i lühikese ajaloo suurpäev.
Filmi „Laulev revolutsioon“ linastus (koos festivali gala’ga) toimus Ontario Teaduskeskuses. Korraldus ja moderaatorid – briljantsed. Ellen Valteri juhitud töögrupp suutis ürituse läbi viia tõrgeteta. Saali 475 istekohta olid täidetud.

Sissejuhatavad sõnavõtud (estdocs’i korraldaja Ellen Valter, Eesti Sihtkapital Kanadas esinaine Lia Hess, poliitik Bryon Wilfert) olid konkreetsed, läbimõeldud ja selged. Üks filmi autoreid, Maureen Castle ütles: selle filmi me tegime maailmale. (Hetkel on film festivalil Poolas, veel enne aastalõppu kahel festivalil USA-s.)

EV ekspeaminister Mart Laar naljatas: kui ideega (ainult ideega) välja tuldi, siis arvasin – need inimesed on hullud. Neil pole raha, neil pole sidemeid, nad on Eestist kaugel (tõsi, teine autor on eesti verd). Ja ometi – miks mitte proovida? Autorid on ju tunnetanud, et maailm vajab seda filmi.

Ja film on võimas: laul huultel, tahe südames – nii minnakse totalitaarsele impeeriumile vastu.

Sündmusi näidatakse läbi üksikute perede ja inimeste, kusjuures kõrghetketel valitsevad laul ja eesti rahvas. On südantliigutav, et II maailmasõja järgse laulupeo dirigendipuldis näidatakse Tuudur Vettikut, kes kohe-kohe langes repressioonide ohvriks.

Loogiliselt on esitatud sündmuste kulg. On Hirvepark, ERSP, IME, Rahvarinne ja Kodanike Komiteed, on interliikumise möllud ja Balti kett.

Film päädib Eesti iseseisvaks kuulutamisega. Kogu südamest loodaks filmile maailmamenu.

(Järgmises lehes ülevaade festivali edasisest käigust; vt. teisal artiklit T.E.S.-i lasteias toimunust)

Märkmed: