Reedel, 15. oktoobril toimus Eestlaste Dokumentaal Filmifestivali avaõhtu Tartu College’i saalis, mis oli kokku meelitanud ligemale paarsada filmihuvilist. Juba aegsasti enne etenduse algust valitses fuajees erakordne elevus, külastati veinibaari ja käteldi tuttavaid. Korraldava toimkonna liikmed jagasid välja hindamissedeleid ning keelitasid külastajaid neid kasutama.
Festivali direktor Ellen Valter asus kõnepulti ja lausus oma päevakohased tervitussõnad. Kontrollides kokkutulnute keelelist tausta selgus kohe, et on õigem üle minna inglise keelele, tingituna eesti keele mittevaldajate rohkusest. Nagu varasemail aastail, oli ka nüüd muulaste protsent publikus küllalt kõrge. Ellen tänas pidustuste sponsoreid ning oma arvukaid kaastöölisi, kes olid ettevalmistusel andnud suure panuse. Siis palus ta kõnepulti Tartu College’i esimehe Jaan Meri, kes omalt poolt soovis algavale üritusele edu ning oma sõnavõtu lõpul kauples publikult välja eriaplausi energilisele direktorile.
Kuna moderaator Ilmar Raag polnud veel kohale jõudnud, vaid seikles alles kusagil Pariisi kandis, tuli Ellenil endal esineda selles rollis, mida ta temale omase vilumusega tegi. Avaõhtul näidati kaht linastust, mõlemad spordimeestest, kuid sootuks erineva taustaga. „Maailmameister“ (direktor Moonika Siimets) tutvustas seeniorsportlast Herbert Seppa, kes 83 aastasena siirdus Soome võistlema kindla kavatsusega naasta kuldmedaliga ja ehk isegi püstitada maailmarekord. Kui võistluse käigus selgus, et igasugune medal jäi saamata ja vanahärra pidi leppima neljanda kohaga, ei kõigutanud see ta meelerahu. Vastupidi – mees leidis, et nii elu kui edu on alles ees. Kui mitte varem, siis 90sest ainsa võistlejana toob ikka kulla koju.
Teine linastus „Eestlane Jaapanis – tõlkes kaduma läinud“ (direktor Artur Talvik) oli noorest sumomaadlejast Kaido Höövelsonist (Baruto), kes siirdus Jaapanisse ja saavutas seal erakordse kuulsuse, kujunedes omamoodi rahvasaadikuks. Tänu tema isikule on praktiliselt iga jaapanlane Eestist hästi informeeritud. Kahe üpris erineva kultuuri lõimumist oli huvitav jälgida.
Mõlema filmi lõpul oli võimalik skype’i vahendusel vestelda direktoritega ning esitada neile küsimusi, mida ka innukalt tehti. Kahe linastuse vahel oli lühike vaheaeg, mis võimaldas jalgu sirutada ja end kohvitassi või baarileti juures karastada. Väljumisel olid „kotipiigad“ väledad valvama, et keegi ei lahkuks andmata hinnet nähtud filmidele.
Avalöök oli igati muljetavaldav. Maitsekalt koostatud kavaraamatu järgi võis oletada, et tõelised maiuspalad on alles ees.
