Eesti Dokumentaalfilmide Festival on taas saanud ajalooks. Juba seitsmendat korda. Seekord vaid viiepäevane üritus, kuid jätkuvalt sisutihe, täis elevust, võistluspinget ja nooruslikku entusiasmi. Korraldajad, arvukas hulk vabatahtlikke eesotsas väsimatu juhi Ellen Valteriga, ei puhka loorbereil, vaid tõmbavad hinge, sest järgmiste pidustuste eeltöödega tuleb varsti algust teha. Publik naudib kord aastas vaid lõikust, kuid künd ja külv on aastaringne tegevus.
Seekordseid pidustusi varjutas õrn nukruse loor. Need olid pühendatud EstDocsi mõtte algataja Aarne Hans Vahtra mälestusele. Aarne lahkus siit ilmast käeoleva aasta jaanuaris, kuid jättis meile jäljepaari, raja ning teeviidad, mille jälgijaid meil õnneks jätkub.
Siinkirjutajal polnud võimalik vaadelda festivali kogupikkuses ega kirjutada ulatuslikult esitatud linastustest. Õnneks on seda eelnevalt juba piisavalt tehtud. Lubatagu mul piirduda meeleolude kirjeldamisega, mis mind valdasid ava- ja lõpuõhtul, kui käisin festivali n.ö. kättpidi tervitamas ning hüvasti jätmas.
Rahvusvahelise Filmifestivali peahoone TIFF Bell Lightbox tervitas 14. oktoobril atmosfääriga, millest õhkus pidulikkust. Peakorraldaja Ellen Valter tervitas ning tänas pidustuse toetajaid ning vabatahtlikke. Sõna võttis ka Eesti Sihtkapital Kanadas esinaine Lia Hess, edastades omapoolsed soovid heaks kordaminekuks. Kuulutati välja lühifilmide võitjad, žüriis Kristiina Davidjants, Karl Reinsalu, Kaja Wichman (vt tulemusi käesolevas numbris teisal) ning esitati ka neli linastust. Siinjuures ei saa mainimata jätta, et publiku vaieldamatuks lemmikuks kujunes ergutusauhinna saanud film „Rõõmu sõber”, mille kohalikud koolinoored üks-kaks-kolm kokku pannud ja sama spontaanse energiaga ekraanile toonud. Vaevalt leidus publiku hulgas inimest, kes poleks soovinud vaikiva pisipeategelasega südamlikku sõprust luua.
Pealinastus „Roots: Sada aastat sõda ja muusikat” oli hea valik avaõhtuks. Maestro Olav Rootsi vaimusuurus tõusis direktor Katrin Lauri vahenduses majesteetlikult esile, tekitades ühtlasi piinlikkustunde, et me sellest gigantsest muusikust nii vähe teame.
Publikul avanes ka võimalus tutvuda selle aasta moderaatori Artur Talvikuga, kes esines lühikese sõnavõtuga. Lõpusõnad lausus EV aupeakonsul Kanadas Laas Leivat, kellele keegi ei suutnud pahaks panna, et ta seekord Eesti Vabariigi asemel esindas Hiiumaad.
Lõpuõhtul, teisipäeval, 18. oktoobril näidati Eesti Maja suures saalis Kristina Normani filmi „Et meeldiks kõigile”. Jutt oli muidugi meie uhkeimast monumendist – Vabadussõja võidusambast, mida teatavasti kuidagi ei saanud selliseks, et ta kõigile meeldiks. Film kajastaski vastakaid meeleolusid seoses võidusamba sünni ning selle järellainetustega. Sammas on kõigele vaatamata omal kohal, auvõlg vabaduse toojaile on tasutud.
Pärast lühikest vaheaega kuulutati välja festivali parima filmi tiitli võitjad. Žürii (Jaak Järve, Alex Anderson, Tanel Toom) oli teinud oma valiku ning publik oma. Žürii oli oma otsuse langetanud „Pastacas’e” kasuks, direktor Rein Kotov. Film on kunstnik Ramo Tederist, kes maalib pastakaga ning pälvinud vastava hüüdnime. Publiku lemmikuks osutus eelmainitud „Roots”.
Moderaator Artur Talvik tänas nii tegijaid kui publikut, avaldades heameelt, et talle võimaldati selles rollis esineda. Ta vastas ka publiku hulgast üles kerkinud mõningatele küsimustele.
Lõpuks kogunesid kõik vabatahtlikud lava enne vastu võtma teenitud tänu. Kogu seda arvukat teotahtelist tegelaskonda vaadeldes ei suutnud enesesse jätta arvamust, et väliseestlusele hingekella lööjatel ei maksaks liigagarust üles näidata. Elame veel ja kuidas veel!
