Ei nõua eriti pingsat mõttetegevust taipamaks, et Estinglish on eesti ja inglise keele sümbioos ehk segakeel (Estonian + English = Estinglish). Uudissõna autoriks on Tallinna Ülikooli keelekeskuse juhataja Tuuli Oder, kelle sulest ilmus 23. aprilli Postimehes artikkel „Estinglish – eesti keele võit või kaotus?“ Autor on kirjutanud samal teemal ka varem (Õpetajate Leht, 03.02.06). Oder on veendunud, et nüüdseks on Estinglish’ist saanud [paratamatu] reaalsus.

Kuigi autor vaatleb Estinglish’i kasutamist Eesti kontekstis, on see ehk isegi rohkem nende väliseestlaste probleem, kelle asukohamaa põhikeeleks on inglise keel. Eesti keele risustamise vastu anglitsismidega on siin küll aastakümneid võideldud, ent ometi on need visad kaduma meie kõnepruugist. Kord külastas meid Tartu Ülikooli lõpetanud filoloogist neiu, kes oli õpinguid jätkamas USAs ega polnud kahe aasta vältel kordagi eestlastega suhelnud. Olin jahmunud, kui kuulsin temalt muu jutu sees: „Kantseldasin oma appointmenti ära.“ On see hea Estinglish’i näide?

Oder nimetab oma artiklis nii eesti kui inglise keelt ilusaks ja usub, et kaks kena keelt kokkukeevitatuna peaksid midagi imelist kokku andma. Kui tegemist on mingi uue tehiskeelega, siis eeldab see ka vastava grammatika olemasolu. Kes selle koostab? Kes otsustab, kui kaugele ingliskeelsete sõnadega „pikkimisega“ eesti keelde võib minna, ilma et see ohustaks meie emakeele saatust ja staatust?

Me oleme õigustatult uhked oma kaunilt kõlava keele üle, aga see pole peamine põhjus, miks me seda säilitada püüame. Keel on ju meie identiteedi lahutamatu osa. Kordamisest kulunuks muutunud väljendis „kaob keel, kaob rahvus“ peitub sügav tõde. Ühel ärkamisaegsel plakatil nähti eesti keele võimalikku kadumist isegi nii dramaatiliselt: „Päike, kaob kord eesti keele kõla, ära siis sinagi tõuse ega sära!“

Keele areng on möödapääsmatu. Grammatika muutub; sõnad ja mõisted kaovad koos asjade või nähtustega, mille jaoks nad olid välja mõeldud. Asemele tulevad siis uued ja moodsamad. Elu näitab aga, et praktilisse keelekasutusse juurduvad vaid üksikud õnnestunud uudissõnad. Oder nendib, et eestindatud võõrsõnadest pole pahatihti võimalik sõnaraamatu abita aru saada, mis võib nende väärkasutuseni. Nii pole siis ka see hea idee. Loogilise jätkuna pakub ta lõpuks kompromisslahendusena Estinglish’it, mis tundub tema sõnul juba „kuidagi omasena“.

Kui inglise keele pealetung globaalses maailmas praeguse tempoga jätkub või isegi intensiivistub, kiireneb ühes sellega mitmete keelte osatähtsuse vähenemine või ka kadumine. On paradoksaalne, et venestamise kiuste õnnestus eestlastel säilitada, arendada ja kaitsta oma keelt okupatsiooniaegses Eestis, nüüd on aga keelekultuur avatud maailmas sattunud uude, võib-olla isegi suuremasse ohtu.

Konstateerigem, et Estinglish pole kindlasti eesti keele võit, pigem kaotus, millest peegeldub ükskõiksust ja hoolimatust emakeele vastu.

Märkmed: