Meenutati laagrielu, maitsti õlut ja jäeti X ESTOga hüvasti

Viimase päeva hommikul oli valida kahe ekskursiooni vahel – külastada sai endist Lingeni DP laagrit või Hohenfelderi õlletehast. DP laagri giidiks oli Karin Rumming ja õlletehase sõitu organiseeris Richo Zieminski.

DP laagri külastus

Väike linnake Lingen asub Münsterist 80 km põhja poole. Üheksa endist laagrielanikku Ameerikast, Austraaliast ja Saksamaalt koos paari kaaslasega sõitsid suurte emotsioonidega Lingeni poole. Giid Karin Rumming elas kuni 1968. a. Lingenis ja lahkus sealt peale gümnaasiumi lõpetamist. Väga jutukad daamid, kes kuni 1952. a. käisid Lingeni eesti algkoolis ja gümnaasiumis vahetasid mälestusi kooliajast, tundsid ära laagriplatsi, eesti haigla ja kooli asukoha. Nad meenutasid kohti, kus nad jalutasid salaja poistega, kus käisid ujumas Emsi jões. Karini sõnul said kaasasõitnud osa mitmetest elamustest põgenikeajast ja kohati tundus, et aeg oleks seisma jäänud.
Külastati ka Kreuzkirchet - Lingeni luteri peakirikut kesklinnas, kus toimusid 50-ndatel aastatel eesti leerid. Lahke kirikukoguduse ametnik avas grupile ekstra kirikuukse, mis muidu argipäevadel suletud on.

Endised leerilapsed vaatasid ka siin suurte emotsioonidega ringi ja meenutasid kus ja mis kunagi juhtus. Karin Rumming mäletab, et tema usuõpetajanna gümnaasiumis 1958. a. rääkis suure vaimustusega eesti leerilastest, kes väga pidulikult sammusid kirikusaali. Õpetajale olid eriti meeldinud tütarlapsed pikkade valgete kleitidega. Eesti leer oli tollal suur sensatsioon Lingenis, sest enamus elanikkudest olid ja on katoliiklased, kes niisuguseid krikuelu kombeid ei tundnud.

Seejärel külastati surnuaeda, mis on tänaseks ümber ehitatud beebide ja väikelaste ”puhkekohaks”. Peale lõunat istuti koos puude all hubasel Lingeni turuplatsil, nauditi ilusat ilma, maitsvat torti ja jäätist ning vahetati ikka ja jälle mälestusi. Karin Rummingu sõnul jäid kõik emotsiooniderikka reisiga väga rahule.

Õlletehase külastus

Allakirjutanu külastas õlletehast. Bussi ootel ja kogu reisi vältel avanes aga suurepärane võimalus uurida, kuidas inimesed ESTOga rahule jäid ja kas ESTOde traditsioon peaks jätkuma. Sellest aga lähemalt järgmises artiklis.
1845. a. kuni tänaseni töötav Hohenfelderi õlletehas on üks väheseid Saksamaal, mis on siiani erakätes ja mille tootmisruume nii lähedalt uudistada saab. Tehases on tööl ligi 25 inimest ja aastas toodetakse ca viis miljonit liitrit õlut. Meile tutvustati kogu õllevalmistamise protsessi, näidati vaate, kus kääris 75 00 liitrit õlut, kuidas jõuab õlu lõpuks pudelitesse ja lattu.

Hohenfelderi õlletehas toodab õlu coca-colaga, apelsinimahlaga, sidruni ja greibimaitsega, musta õlut röstitud humalatest, keldriõlut ja nisuõlu. Peale põhjalikku jalutuskäiku läbi tehase said kõik janu kustutata eelpool mainitud õllesortidega. Lauale toodi ka õllevorstid, sinep ja saiakesed. Lauldi ”Õllepruulijat” ja muid sobilikke laule.

Valguspidu

EV Suursaadik Saksamaal Mart Laanemäe tänas enne ESTO 2009 ametliku osa lõppu kõiki, kes olid andnud oma panuse ESTOle ning soovis neile ilusat pidu. Viimaseks ürituseks oli Valguspidu kontseridga ”Mis on kodu? Kus on kodu?”, mille lavastas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ooperistuudio õppejõud Liis Kolle.

Meeleolukas kontsert oli koostatud tuntud ja tundmatust eesti muusikast ja muusikaliteratuuri klassikast. Põnevaks tegid õhtu saali eri kohtadest lavale tee leidvad esinejad. Ka laval oli lauljate ja muusikute liikumine huvitavalt kokku seatud.
Sopranid Kersti Ala-Murr ja Katrin Lehismets, bariton Jaan Willem Sibul, Jaak Lutsoja akordionil, Meeli Ots klaveril ning ”Puhkpillisümfoonikud” esitasid kokku üle 20 pala. Nimetada võiks ”Meil aiaäärne tänavas”, ”Mul meelen kuldne kodukotus”, ”Saaremaa valss”, ”Muinaslugu muusikas” ja ”Põhjamaa”. Kontserdi keskel näitasid Münsteri tudengid Kalle Aasamäe meestemoodi, mis oli inspiratsiooni saanud eesti rahvariietest. Valguspeost tegi 2,5-minutilise otselülituse õhtustesse uudiste saadetesse WDR-i (Westdeutsche Rundfunk) filmigrupp.

Peale kontserti tänas ÜEKNi esimees Jaak Juhansoo ESTO 2009 toimkonda ja avaldas neile tunnustust, et nad suutsid nii lühikese ajaga siiski ühe vahva ja kordaläinud ülemaailmsed eestlaste päevad korraldada. Inglismaa eestlaste poolt ütlesid tänusõnad Toomas Ojasoo ja Reet Järvik.

Maie Kisis-Vainumäe tänas südamest korraldustoimkonna poolt kõiki, kes aitasid kaasa aktiivselt ja moraalselt neid viit päeva sisustada ning loomulikult ka kõiki, kes pealtvaatajatena kohale olid tulnud. ”ESTO on aeg, mil me sulame üheks suureks pereks ja toome killukese Eestit Eestist välja. Iga ilus asi lõpeb, nii ka need koosveedetud päevad Münsteris. On aeg ESTO lipp kokku panna ja anda see ERMi hoolde ja loodetavasti jõuab kätte aeg, kuna seda lippu jälle vaja läheb,” lausus Maie Kisis-Vainumäe lõpetuseks. Seejärel lauldi Eesti hümni ja langetati ESTO lipp. Puhkpilliorkester mängis tantsuks ja peagi täitus põrand tantsupaaridega. Kes veel jaksas, see veetis viimased tunnid salakõrtsis.

KRISTEL SARRIK

ESTO 2009

TRENDING