ESTO päevad toimusid juba kümnendat korda, sel aastal Saksamaal – Münsteris. Varasemad ESTO-d on toimunud kolmel korral Torontos (aastatel 1972, 1984 ja 2000), Baltimores (1976), Stockholmis (1980), Melbourneis (1988), New Yorgis (1992), Stockholmis ja Tallinnas (1996) ning Riias (2004). ESTO 2009 üritusi jagus viiele päevale ajavahemikus 26. kuni 30. juunini: toimusid jumalateenistus ja kontserdid, näidati filmi, tantsiti rahvatantse ja lauldi koorilaule, esinesid võimlejad, kuulati tõsiteaduslikke ja vähem teaduslikke ettekandeid, tehti teatrit ja veel palju muud. Muidugi toimus traditsiooniline rongkäik, kus eestlasi jagus nii lippude ja lauludega läbi Münsteri südalinna marssima kui ka teeäärde marssijatele lehvitama. Samavõrd tähtis kui üritustel esinemine või nende kuulamine-vaatamine, oli osalejate omavaheline suhtlemine, millele aitas muidugi tublisti kaasa kogu ürituse vältel tegutsenud salakõrts. ESTO oli suurepärane võimalus kohata mööda maailma laiali olevaid tuttavaid aga ka uusi tutvusi sõlmida. Kõige selle kõrval kipus aega väheseks jääma, et tutvuda Münsteri vaatamisväärsustega.
Seekordse ESTO läbiviimist häirisid mitmed asjaolud. Esiteks see, et algselt oli kavas X ESTO korraldada Londonis, kui see aga ära langes, jäi ettevalmistusteks aega väheseks. Siis muidugi ülemaailmne majanduskriis. Kui loodeti, et Münsterisse tulevad kõik need, kes Tallinnasse laulupeole kavatsevad sõita, siis tegelikkuses tehti pigem valik kas ühe või teise, enamasti aga just teise suurürituse kasuks. Siiski olid ESTO 2009 üritused tasemel nii korraldajate kui ka osavõtjate hinnangul. Muidugi oli osavõtjate arv tunduvalt väiksem kui ESTO-de hiilgeaegadel, mil kogunes kuni 20 000 eestlast. Kui kohalik Saksa leht „Westfälische Nachrichten“ (26.06.2009) hindas ESTO osavõtjate arvuks 1300 inimest, siis „Postimees“ (3.07.2009) kirjutas: „Tänavu Saksamaal Münsteris toimunud kokkutulekul oli umbes 700 osalejat, kellest suurema osa moodustasid esinejad. Eestist sõitis ESTO päevadele ligi 200 inimest.“ Kahjuks kodumaine press Münsteris toimunud ESTO-t üldse eriti kajastama ei vaevunudki. Puudusid ESTO üritusi tutvustavad või analüüsivad artiklid. Mõned üksikud ilmunud kirjutised kandsid negativistlikku suhtumist juba pealkirjadeski: „Korraldaja: ESTO päevad kuivavad kokku“ või „ESTO-l osalejatele ei meeldi uus lipu langetamise signatuur“. Ka nõukogude ajal püüti jätta muljet, et ESTO-dele koguneb käputäis emigrante, kellele ei meeldi progressiivne areng kodumaal. Kõik väljaspool Eestit ilmuvad eestikeelsed lehed on muidugi Münsteris toimunud ESTO-t põhjalikult kajastanud. Nagu ütles üks korraldajatest, et ESTO-sid on kritiseerinud ikka need, kes ise kunagi ei osale, osalejad on aga püüdnud ESTO-de õnnestumistele alati ja igati kaasa aidata.
ESTO-d said alguse ajal, mil Eesti oli okupeeritud ja tuhanded pagulased kogunesid, et seda maailmale meelde tuletada ning kodumaa iseseisvuse taastamist nõuda. Viimastel ESTO-del seda enam teha pole tarvis olnud, kuid endiselt on vajadus Eestit ja eestlasi maailmale tutvustada, samuti on vaja alal hoida meie ühtekuuluvustunnet, ükskõik millises maailma paigas me ka ei asuks. Ja selleks sobivad ESTO-d suurepäraselt. Meil ei ole enam põhjust Balti keti moodustamiseks, see võib rahumeeli nautida väljateenitud aupaistet UNESCO maailma mälu registrisse kantuna, kuid ESTO-d peaksid jätkuma, et siduda eestlasi ja Eesti juurtega inimesi kogu maailmas ning maailma Eestiga.
Peep Pillak
