ESTOst on juba kirjutatud päris palju, aga võiks ehk siiski lisada mõnda seika, mis huvitaks „Eesti Elu“ lugejaid.
Paljudele, kes tulid mujalt kui Euroopast, oli vist Münsterisse saabumine kaunis keeruline. Torontost võis sinna lennata mitme lennuliiniga, meie valisime Finnairi.
Lendasime Torontost välja 23. juunil ja olime Helsingis järgmisel hommikul. Pidime ootama seal seitse tundi, enne kui saime edasi reisida. Otsustasime minna linna bussiga, mis viis sadama lähedale. Leidsime sealt eest veel teisi Toronto eestlasi. Jõime kohvi ja jalutasime ringi, kuni oli aeg minna tagasi lennujaama. Lendasime Düsseldorfi, kust sõitsime rongiga Münsterisse, poolel teekonnal pidime istuma teisele rongile. Münsteris viis takso meid Tripphotelli, kus ööbisime. Kohale jõudes olime päris väsinud.
Reedel saabusid enamasti kõik ESTO esinejad ja osavõtjad. Sel päeval oli pidulik avatseremoonia Apostelkirches. Terve kirik oli rahvast tulvil, nende hulgas ka palju kohalikke sakslasi. Pidu oli alanud.
Pühapäeval, peale jumalateenistust, kogunesime kõik Toomkiriku ette, kust algas rongkäik. Et Kanadast ei olnud laulukoore, siis tõmmati rongkäiku kõik, kes olid tulnud Torontost. Meid ei olnud küll väga palju ja me ei olnud rahvariietes, aga esindasime siiski päris korralikult oma kodulinna ja Kanadat Münsteri tänavatel.
Ainukene esinejate grupp Torontost oli Eesti Rahvusteater. Arho Tuhkru tuli kohale Eestist, teised Torontost. Esitati Arnold Sepa näidend „Kurat proovib hammast“, mida näitetrupp oli juba varem Torontos esitanud (novembris 2007). Sellest oli aga tükk aega möödas ja hiljem polnud nad koos proovi teinud. Nii juhtuski, et peaproov tehti alles samal päeval kui oli õhtune etendus.
Meie teatri jaoks oli valitud saal, mis ei olnud üldse sobiv selleks otstarbeks. Seal oli väike lava, ainult üks aste kõrgem kui põrand, mis oleks sobinud rohkem muusikalisele ettekandele, mitte lavastusele. Ruum oli pikk ja kitsas, õhujahutust ei olnud. Õhutemperatuur väljas oli sel päeval umbes 30 kraadi.
Olin tähele pannud, et Rahvapeol ei tänatud esinejaid lilledega. Küsisin organiseerijalt, kas on plaanis näitlejatele lilli anda ja ta ütles, et ei ole. Läksime siis ise linna ja ostsime tosin roosi, et anda igale näitlejale tänuks vähemalt ühe õie.
Õhtuks oli saalis kohal arvukas publik. Arho Tuhkru tervitusele järgnes näidend proloogiga. Lavavalgustus kustus hetkeks. Kui valgus jälle peale tuli, istus näitleja Siegfried Preem laua taga ja rääkis telefoniga. Näidend edenes sujuvalt. Oli näha, kuidas kuumas saalis oli mõnel näitlejal palav, aga see ei seganud nende mängu. Meie koos teiste eespool istujatega saime suurema teatrielamuse kui need, kes istusid tagapool. Eriti raske olla olnud neil midagi näha siis, kui näitlejad laval maha istusid.
Peale esimest vaheaaega jäeti saali uksed lahti, et õhk liiguks. Siis oli sees natuke parem olla. Siiski, osa publikust ei tulnud enam sisse tagasi. Enamus jäi lõpuni. Nii mõnigi arvas, et epiloog oleks võinud lühem olla. Aga siiski – lavastus oli hästi esitatud. Suur tänu kõigile, kes võtsid ette selle suure töö — ESTO publikule teatri toomise Toronto ühiskonna nimel.
ESTO viimasel õhtul oli Valguspidu. Kes oli varem käinud ESTOdel, ei osanud ette arvata, mida seal pakutakse. Kavalehel olid nimetatud vaid ettekanded. Kui astusime peosaali, oli üllatus suur. Seal olid valgete linadega kaetud lauad, kus põlesid küünlad, saalivalgustus oli hämar. Oli võimalik tellida toitu. Kõik oli väga ilus, aga keegi ei teadnud, et pidu oli söögiga — meie mõttes (Toronto ESTOde kogemuste põhjal) Rahvapidu. Sellest oli kahju, kuna osa meist käis juba varem kusagil einetamas.
Muusikaline eeskava kestis tund aega. See oli hästi korraldatud ja esitatud. Peale ettekandeid lahkus suurem osa publikust saalist. Need, kes tahtsid tantsida ja sõradega vestelda, jäid kauemaks.
Peame siiski avaldama tänu, et leidus inimesi, kes olid nõus võtma endi peale seda suurt kohustust ja et kümnes ESTO sai edukalt läbi viidud.
ESTO seiklused
Kultuur
TRENDING
