Reisiparvlaeva Estonia hukkumisega seonduvad asjaolud on jälle päevakorrale tõusnud, kirgi kütmas ja uusi küsimusi tekitamas.
Nüüdseks on selgunud, et Estonial veeti tõepoolest 1994.a. septembris vene sõjatehnikat. Seda kinnitas ka Eesti Kaitseväe endine juhataja erukindral Aleksander Einseln: „1990-ndatel müüsid Vene sõjaväelased Eestis kõike — näiteks automaate, kuulipildujaid, tankitõrjesüsteeme ja kaasaskantavaid seniitraketikomplekte Strela,“ väidab Einseln ajalehes Komsomolskaja Pravda. Tema sõnul laaditi Rootsi müüdud sõjavarustus Tallinnas rahumeeli Estoniale. Einseln lisab, et tal on siiski raske uskuda, et Vene eriteenistused Estonia põhja lasksid.
Ajalehe American Free Press ajakirjanik Christopher Bollyn väidab, et lisaks sõjavarustuse vedamisele 14. ja 20. septembril 1994 on nüüd tõendeid, et ka 27. septembril veeres Estonia pardale salakaupa. Tema sõnul on selgunud seegi, et sõjatehnika polnud mõeldud Rootsi sõjaväele, vaid rändas Egiptuse kaudu ilmselt Iisraeli.
Bollynil olevat ka andmeid, et mitmed Eesti kõrged ametiisikud võisid osaleda rahvusvahelises vandenõus, mille eesmärk oli takistada Estonia uppumise tegelike põhjuste ilmsikstulekut. Ajakirjanik kinnitab, et tema käsutuses olevate tõendite põhjal Estonia uputati.
Bollyni skandaalne hüpotees kõlab nii: sügisel 1994 veeti Estonial kõrgtehnoloogilist relvastust või kosmosetehnikat. Kuna aga tehingu käigus kerkisid esile segavad asjaolud, uputati parvlaev ning tähtsamad tunnistajad kõrvaldati.
Bollyni teooriat toetab osaliselt Rootsi ametivõimude hiljutine ülestunnistus, et Estonial veeti tõepoolest sõjatehnikat, aga ka fakt, et 28. septembril maandus Arlanda lennuväljal kaks väikelennukit, mis võtsid peale üheksa Estonialt pääsenut, kes seejärel kadusid teadmata suunas jäljetult. Rootsi lennundusameti dokumentide järgi maksis nende lennukite maandumistasu kinni USA Stockholmi saatkond.
Samas spekuleerib Bollyn veel, et Estonia uputamise taga võisid samahästi olla ka Vene julgeolekuagendid. Ta juhib tähelepanu asjaolule, et ametlik raport Estonia huku kohta on nüüdseks osutunud valeks kõigis oma peamistes järeldustes.
Arlanda lennujaama tolliteenistuse endine juhataja Ingrid Sandqvist meenutab 1994. a. septembris asetleidnud erandlikku juhtumit, kui teda paluti lennujaama äärealal toimunud tolliprotseduurile. Sandqvist väitis, et kontrollitav kaup (vene militaartehnika) pidi edasi minema Egiptusesse.
Eesti Riigikogu menetlusse jõuab peatselt otsuse eelnõu moodustada komisjon, uurimaks sõjatehnika vedamist parvlaeval Estonia, ka osa Rootsi parlamendisaadikuid leiab, et tõde relvaveo kohta tuleb välja selgitada. Eestis pole kadunud mitte üksnes välisministeeriumi saladokumendid, vaid ka Estonia huku uurimisega seotud tähtsad paberid.
Ja taas on küsimusi, spekulatsioone ja kahtlusi rohkem kui vastuseid. Iga päev toob uusi sensatsioonilisi uudiseid, millest osa heidetakse kohe alusetuina prügikorvi, aga teised jäävad meediasse, eriti aga võrgulehtedele kauaks tiirlema.
Näib, et nii Eesti kui Rootsi on üle saamas 10 aasta tagustest poliitilistest hoiakutest ja suudavad läheneda ränga tragöödia põhjustele uue nurga alt.
Kui Estonia katastroofi põhjused täies ulatuses uuesti päevakorda tõusevad, mille tulemusena algatataks uus uurimine, peaksid selle läbi viima sõltumatud rahvusvahelised eksperdid.
10 aastat on möödas kaasaegse Euroopa suurimast laevahukust, kuid avalikkus ei tea ikka veel, mis täpselt juhtus. Jääb üle vaid loota, et käimasolevad uued uurimused Estonia asjus Rootsis ja Eestis heidavad valgust ning toovad lõplikku selgust selle ränga katastroofi kohta. Võime vaid kujutleda, kuidas see kõik häirib hukkunute omakseid või Estonia pardalt eluga pääsenuid — ja hukkunutelegi ei anta merepõhjas rahu.
(Eesti ajakirjanduses ilmunu põhjal — EP)
Estonia ei anna rahu: keda või mida uskuda?
Eestlased Eestis | 17 Feb 2005 | EWR
Eestlased Eestis
TRENDING
