Päästetud 28.sept
Estonia põhjaminekust 28. septembril 1994 on kõikidele hästi teada. Eesti Merelaevanduse uhkus, reisiparvlaev Estonia oli valminud 1980.a. Saksamaal Papenburgi Meyeri laevatehases. Eestlased ostsid laeva a. 1992.
Pahaaimamatult õnnetusele vastu
Kui Estonia sel saatuslikul päeval alustas oma teekonda Tallinnast Stockholmi, oli Läänemeri küll tormine, kuid kapten Arvo Anderssoni „dirigeerimisel“ trotsiti nii marutuult kui ka suuri, kuni 10 m kõrguseid laineid. Laeva teise vahetuse juht Avo Piht sõitis õnnetuseööl kaasa reisijana, ta pidi järgmisel hommikul sooritama Rootsis lootsieksami ega olnud seetõttu ka ohvitserimundris. Tragöödia päeval viibis Piht aga mitmel korral kaptenisillal, sõi teenistuses oleva kapten Arvo Andressoniga õhtust ja aitas hiljem ka päästeoperatsioonis kaasa.
Tormine meri ei olnud siiani tähendanud alusele midagi, laev oli ennegi sõitnud hoiatustest hoolimata sadamast välja. Kuid 28. septembril 1994 läks kõik teisiti — ühel momendil rebis torm vöörivisiiri laeva kere küljest lahti. Hiljem selgus, et Estonia sillalt oli visiiriosa halvasti nähtav, seda võis näha ainult silla tiibadelt. Ka oli viisiiri külge paigaldatud kontroll-lamp ühe reisija sõnul katastroofiööl kustunud. Ehk just seetõttu ei vähendanud kapten kiirust ega käskinud mootoreid seisata. Alles siis, kui laev kaldus juba 30 kraadi küljeli, jäid võimsad mootorid automaatselt seisma.
Kell 0.24, mil alus oli ca 35 km kaugusel Soome rannikust, saadeti välja SOS-sõnum. 30 min. jooksul läks Eesti riigi „valge laev“ põhja, võttes oma embuses kaasa suurema osa 1049-st reisijast ja meeskonnaliikmest. Katastroofist pääses vaid 137 inimest.
Palju hoolimatust ja salapära
Estonia vöörivisiir tõsteti mõne nädala pärast üles ning peatselt kujunes inimlikust tragöödiast ja katastroofist skandaal. Üha rohkem tuli esile fakte, mis rääkisid lubamatust lohakusest ja asjaolude kinnimätsimisest. Laev oli hukuööl 14-aastane. Viimane ülevaatus dokis oli toimunud 1993.a., viimane inspektor külastanud alust põhjamineku eelõhtul. Kontrollimisel ei leitud midagi sellist, mis oleks ennustanud megaõnnetust. Oli aga ka teada, et Estonial oli probleeme vöörivisiiriga ja selle lukustamisega. Nagu kirjeldatakse Sirje Pihti ja Imre Kaasi raamatus „Raske tee tõeni“ (Kirjastus Mandala, 2003), ei kartnud keegi, et mitmekümne tonnine visiir võiks eest ära tulla. Alusel reisinud autojuhid on meenutanud, et vahel kasutasid meeskonnaliikmed visiiri sulgemiseks ja lukkude õigesse asendisse nihutamiseks suuri vasaraid, mis tähendaks, et lukud ei pruukinud ka õnnetuse ajal õiges asendis olla. Kuid ikka ja jälle tuuakse ka esile spekulatsioone selle kohta, et Estonia lasti lihtsalt õhku, sest kuritegelikele organisatsioonidele pakkus see alus parimat võimalust keelatud kauba transpordiks.
Pärnu Postimehe ajakirjanik Imre Kaas on aastaid uurinud parvlaeva hukku ning ta kirjutab eelpool mainitud raamatus, et Estonia viimane vahimadrus Silver Linde, tuntud napsi- ja naistemees, tunnistas uurimist läbi viinud komisjonile, et katastroofieelsetel tundidel ei võtnud ta oma töökohustusi eriti tõsiselt. Peetakse ka võimalikuks, et ta võis tegelda narkootikumiveoga. On andmeid reisijate raha kadumisest ja krediitkaartide kuritarvitamisest.
Politsei pole suutnud kahtlusaluste süüd tõestada. Kuigi kohe peale õnnetust moodustati rahvusvaheline komisjon uurimaks laeva huku põhjusi, pole nemadki suutnud midagi tõestada. Sõltumatud eksperdid on komisjonile ette heitnud vassimist ning oluliste faktide varjamist.
Komisjonist hiljem lahkunud endine minister Andi Meister on Rootsi osapoolt süüdistanud videolõikude varjamises ning väidab oma raamatus, et uurijad püüdsid teadlikult õnnetusööl toimunut looritada. Arusaamatu on Uno Lauri suhtumine, kes ei pidanud isegi vajalikuks teha ettepanekut kadumajäänud isikute saatuse uurimiseks, kuigi peale Avo Pihti jäi kadunuks veel 8 inimest.
Kuna ametlik uurimisversioon ei rahulda hukkunute omakseid, siis levivad endiselt kõikvõimalikud spekulatsioonid. Selles osas on olnud eriti väsimatu saksa endine reporter Jutta Rabe. Oma sõnul püüdis ta filmiga „Balti torm“ tõde lähemale tuua, kuid ebaõnnestus täielikult – põnevusfilmiks lavastatud katastroof, mis nõudis 852 inimelu, sisaldas rohkem Rabe enda fantaasiat kui fakte.
Mis on ikkagi saanud kapten Pihtist?
18. sept. Süddeutsche Zeitung (SZ) valab värskelt õli tulle, spekuleerides taas kpt. Avo Pihti saatuse üle, väites, et sukeldujad leidsid Estonia kajutist nr. 6230 kohvri, mida ametkonnad siiani lukkude taga hoiavad. Arvatakse, et selles olid USA ja Vene salastatud kosmosetehnoloogia alased dokumendid. SZ kirjutab: „Enne laeva põhjaminekut nägid Pihti kaks meeskonnaliiget. Samuti teatas kapteni kolleeg ja Estonia endine meeskonnaliige, et ta oli Pihti näinud päästetuna televisiooni uudistesaates. Pealegi oli ta nimi laevalt päästetute esialgses nimekirjas selgelt „OK“-ga tähistatud koos ta sünnikuupäevaga. Eesti Siseministeerium teavitas inimesi raadio kaudu Pihti pääsemisest ning uudisteagentuur BNS teatas 28.09.1994.a. kõnelusest, mis oli toimunud tollase peaministri Mart Laari ja Pihti vahel. Vahendati ka Rootsi laevandusametniku Bengt Erik Stenmarki infot, et päästetud kapten Piht on juba üle kuulatud. Seejärel kadus Avo Pihti nimi kõikidest dokumentidest jäljetult. Abikaasa Sirje saatis president Merile järelepärimise. Talle teatati sõbralikult, et kuna helikopteri lendudest puudub igasugune dokumentatsioon, siis kapteni päästmist ei või ametlikult kinnitada. Jutta Rabe väitel on aga tõestatud, et päästehelikopter Q97 võttis kell 4.20 Avo Pihti peale ja lendas kapteni tugikohta Utöl. Sealt viidi ta kell 4.47 helikopteril Y69 Maarianhaminasse. Kuna mõned tunnistajad on näinud Pihti samal päeval veel Turu haiglas, siis järeldab Rabe, et saarelt viidi hiljem kadunuks jäänud mandrile. Q97 pardal olnud päästeabiline teatas 28. sept. hommikul ühele eesti lehemehele, et Piht on päästetud; kapten olevat teatanud ka nii oma nime kui sünniaja. Stockholmi politsei juhtiv uurija Olof Palmgren olevat öelnud: „Pihti ei leitud surnuna veest, teda ei ole ellujäänute ametlikus nimekirjas. Teda peetakse lihtsalt teadmata kadunuks.“ Avo Pihti ei ole siiani surnuks kuulutatud ning Rabe lõpetab oma artikli lausega: „Me kindlasti kuuleme temast tulevikus.“ Neid samu fakte kinnitab ka Sirje Piht raamatus „Raske tee tõeni“. Teosesse on pannud ta kogu oma südamevalu ja õigustatud pahameele ametkondade hoolimatuse ja pealiskaudsuse üle.
Viimased uurimused Suurbritannia Cranfield Military University juures tõestavad, et lEstonial on tõepoolest toimunud lõhkamine. Asjatundjad kinnitavad, et laeva ülestõstmine ei valmistaks tehniliselt mingeid probleeme.
Niisiis seisame ka 10 aastat peale suurt tragöödiat ikka veel mitmete küsimärkide ees.
