See muusikaline suursündmus leidis aset laupäeval, 15. novembril Toronto Ülikooli esinduslikus ja hea akustikaga Walter Hall’is. Koori juhatasid peadirigent Ingrid Silm ning koorijuhid Jaan Medri ja Margit Viia-Maiste. Solistiks oli Norman Reintamm klaveril.

Koori kava oli EV juubeliaasta ja eelseisva üldlaulupeo valguses läbinisti eestilik. Publikul oli võimalus nautida meie koorilaulu vanameistreid (Saar, Võrk, Vettik, Kreek, Ernesaks), väliseesti heliloojaid (Avesson, Toi) ja tänasest Eestist võrsunud muusikasuurusi (Sau, Vinter, Marguste, Tormis, Eespere, Sarapik, Siimer). Kumbki koorijuht juhatas kaht laulu, kogu ülejäänud kava esitati peadirigent Ingrid Silma taktikepi all. Kolme viimast laulu saatis Margit Viia-Maiste klaveril. Olgu siinkohal tähendatud, et kuigi koor vormiliselt peadirigendi nimetust ei kasuta (pole kunagi kasutanud), tunneb siinkirjutaja selle sisuliselt õige olevat ja loodab, et seda meelevaldset tõlgendust talle pahaks ei panda.

Koor esines tavalisest suuremas koosseisus. Meeldivalt hakkas silma arvuline täiendus meeshäälte osas, kuigi naishääled jäid endiselt domineerivaks. Daamide kaunid rahvarõivad paitasid silma ja lisasid juubeliväärikust.

Eks kõnelgem ka olulisimast – 30-aastase kooskäimise pärispõhjusest – laulust endast. Koori helivärv on ilus ja ühtlane, nagu seda oleme aastakümnete vältel harjunud kuulma. Üksikud intonatsioonivääratused (meeshäälte lame e-häälik Sau „Leelo leidmises“) ei suutnud üldmuljet rikkuda. Koorijuhtide jälgimine täpne ja paindlik, taas paari erandiga, arvatavasti tulenevalt koori liiga kiirest ja hilisest arvulisest kasvust. Laulude tõlgendus kõigi koorijuhtide poolt ilmutas nii musikaalsust kui head eesti koorilaulu tundmist. Paar pisimärkust ealt noorimale ja positsioonilt tugevaimale Ingrid Silmale: mõningais palades võinuks tempo olla vaoshoitum, näit. Saare „Põhjavaimu“ algus- ja lõpuosa, samuti Võrgu „Helise ilma“ keskmine osa. Ka Vettiku „Noktürn“ ei kannata hästi kiirustamist.

Nüüd muusikalisest maiustamisest. Esimene osa algas pisut kobavalt, mille võis põhjustada harjumatus saali akustikaga. Kuigi publiku kõrvale võrratu, pihtisid mitmed lauljad siinkirjutajale vaheajal, et oli raskusi üksteise kuulmisega. Koor pääses tõeliselt mõjule alles esimese osa kolmes viimases laulus. Kreegi „Ma kõndisin vainul“ Margit Viia-Maiste juhatusel võlus oma mängleva kergusega. Marguste kiuslike kohanimedega ja vahelduvate tempodega „See on Eesti“ oli üllatavalt hea. Tormise loitsiv „Laulu algus“ saavutas soovitud mõju. Mõlemat viimast juhatas Ingrid Silm. Ka Saare „Põhjavaimus“ oli häid momente. Tenorite pehme duett summutas ebatäpse alguse häiriva efekti.

Teise osa hiilgenumbriks tõusis Avessoni „Järv“, petlik helind oma puhtas läbipaistvuses. See on ehtavessonlikult riukalik ja lauljaile kõvem pähkel kui kuulaja kahtlustab. Eespere „Ärkamise aeg“ ja Sarapiku „Ta lendab mesipuu poole“ (Jaan Medri juhatusel) olid mõlemad esitatud veenvalt nii muusikalises kui rahvuslikus mõttes. Kahjuks on mõlemat laulu viimasel ajal liiga sageli kuuldud ja seetõttu ei raba ka perfektseim ettekanne (ja mõlemad olid perfektsuse piiril) enam jalust. Siimeri optimistlik „Homme“ oli igati sobiv lõpunumber. Unustagem ülekohtune eile ning astugem üheskoos homse valevasse ringi.

Oli rõõm kuulda kontserdi solisti Norman Reintamme ja nautida tema muusikaliste klassikute tõlgendust. Nii ülima mõõdutunde mõõdupuu Bach („Das wohltemperierte Klavier“) kui romantiline Brahms oma kahe intermetsoga pääsesid mõjule veenvas ja stiilipuhtas esituses. Sooviks meie endi keskelt võrsunud mitmekülgset interpreeti sagedamini kuulda.

Nagu juubeli puhul ikka, tuli vastu võtta hulk tervitusi. Koolikoori poolt tervitas Reet Lindau-Voksepp, „Ööbiku“ poolt Kati Marley, ELLPA poolt Heikki Paara, Toronto Eesti Meeskoori poolt Avo Kittask, Hamiltoni Eesti Segakoori ja Eesti Sihtkapital Kanadas poolt Lia Hess. Viimasena läti lauluansambel „Dzirksts“ poolt Vizma Makstinsh. Koor, dirigendid ja solist uputati lilledesse. Üks kimp rändas publikusse, kus istus koori asutaja ning esimene dirigent dr Roman Toi.

Lisapalaks oli koorilt Härma bravuurne „Tuljak“, millele lisandus ülesköetud publiku maja jahutamiseks Lipandi „Lõpulugu“. Asutati lahkuma, kes koju, kes Eesti Majja edasi pidutsema.

Eesti Maja suures saalis ootas nii juubilare kui nende külalisi kohvikupersonali serveeritud pidulik õhtusöök. Kuid loomulikult ei piirdutud vaid söögiga. Juubelimeeleolu kestis, lauluarmastus kergitas jätkuvalt tiibu. Veel pudenes kiidusõnu, mis kontserdi õhkkonda ei mahtunud, kuid nüüd nõudsid eluõigust. Teadustaja Rutt Veskimets palus Andres Raudseppa kui koori kaasasutajat õhtu avada, mida see ka temale omase joviaalsusega tegi. Ingrid Silm avaldas tänu dr Roman Toile 30 aasta taguse algatuse eest. Tervitusi olid saatnud endine koorijuht Hilja Toom Austraaliast, Vox Finlandiae dirigent Paul Hietala, Eestist dirigent Ants Üleoja ja helilooja Rene Eespere. Siinkohal pean sobivaks mainida, et hulk tervitusi kodumaistelt muusikutelt oli saabunud juba varem ja trükitud kavalehel. Silma hakkasid Olev Sau, Kuno Areng, Ene Üleoja ja Veljo Tormis.

Emotsionaalse sõnavõtuga esines eelmine peadirigent Margit Viia-Maiste, kes oli püsinud oma positsioonil üheksa aastat. Ingrid Silm nakatus sellest ja vastas omapoolse pikema sõnavõtuga, mille käigus tunnustati Margiti panust koosolijate poolt tugeva aplausiga. Esinaine Ingrid Poom jagas tänu ja tunnustust mitmele poole, küll kaastöölistele, küll mitmesugustele toetajatele.

Koori meeshäältest moodustatud ansambel „Meie mehed“ esines kahe bravuurse lauluga. Ansambel „Jaaniku“, mille liikmeist mitmed laulavad Estonia Koori koosseisus, rõõmustas publikut vanade regilauludega. Pianist Armas Maiste esitas kolm dzhässpala. Lõpuks lauldi Enno Aguri akordionisaatel terve rida ühislaule, kuni tunti, et aitab küll, enam ei jaksa.

Juubel on väärikalt peetud. On lauldud, on pidutsetud. Mis sellest kõigest kõige kindlamalt hinge jäi? Vanale lauluveteranile eeskätt see, et kuskilt ei paista väliseesti kultuuri paljukardetud hauasammast. Seekord ütleme selle eest tänu Estonia Koorile.

Märkmed: