STOCKHOLM (EE) — Raske uskuda, aga palju probleeme tekitanud reisiparvlaeva Estonia vöörivisiir vedeleb täna tugevasti määrdunununa ja kõigi poolt unustatuna Stockholmi lähedal asuval väikesel saarekesel.

Viimased aastad on visiir nimelt olnud Stockholmi saarestikus Rootsi sõjaväele kuuluval Älvsnabbeni saarel sõjaväe kaitse all. Tegemist on tillukese maalapiga, kus keegi ei ela ja mis on kaetud kuuskede ja kaskedega. See kuulub Rootsi mereväele juba 1500. aastast alates. Rooste on visiiri originaalvärvi ammu hävitanud ning visiir on kaetud hallituse ja samblaga.

Keegi ei näi tema vastu enam huvi tundvat, aga uhkelt taeva poole sirutuv visiir tahaks nagu öelda, et tal on oma saladus, mida ta võiks vajaduse korral avaldada.


Kui Estonia 28. septembril 1994 hukkus koos enamuse oma reisijatega, siis — nagu teame — peeti selle tragöödia peamiseks põhjuseks laeva viletsat vöörivisiiri. Just seetõttu on visiiril eriline tähtsus mitte ainult meile, vaid ka tulevastele põlvedele, kelle vanemad või vanavanemad Estonial hukkusid.

Jah, Estonia hukkumine on siiani saladuselooriga kaetud, kogu tõde selle kohta pole ikka veel selgunud.

Nüüd nõustuvad pea kõik, et uurimine viidi läbi subjektiivselt ja puudulikult, selle käigus tehti korvamatuid vigu; valetati ja vassiti.

Estonia ülestõstmine on taas päevakorral, ja küllap see kord ka teoks saab. Sõnatud tunnistajad — Estonia laevavrakk ja visiir — ootavad endiselt õiguse jaluleseadmist... Kui kaua veel?

Märkmed: