Estonian Mudaravi Tough Mudder’i jooksul Vermondis
Eelmise aasta lõpul arutasid Marissa Karuks ja Kristiina Nieländer, et oleks tore panna kokku eesti võistkond ja teha kaasa Tough Mudder’i jooksu Vermondi osariigis Mount Snow suusamäel. Võistkond saigi kokku ja nimeks panime “Estonian Mudaravi”. Üritus ise toimus 6. juunil 2015.
Tough Mudder on meeskonnale orienteeritud takistusrada. Eesmärgiks on kontrollida inimeste füüsilist jõudu ja vaimset südikust. Tough Mudder’i motoks on sõbramehelikkus, mitte see, kes on kiireim. Kõik osalejad on valmis teisi aitama. Rada on tavaliselt kuskil 10-12 miili (18-20 km) pikk. Selle jooksul tuleb osalejatel läbida mitmesuguseid oskusi ja füüsilist jõudu nõudvaid, kuid samas turvalisi maailmatasemel takistusi, mida on raske leida kusagil mujal.
Mount Snow rada oli 10.2 miili (16.42 km) pikk ja raja tõus oli kokku umbes 3000 jalga (914 m), mis võrduks peaaegu kolme Suure Munamäe kõrgusega. Rajal oli 18 erinevat takistust, igasuguseid erinevaid seinu, kust pidi üle ronima. Seinad olid kas viltu, otse, kaardus, mõned libedamad kui teised. Nagu ürituse nimigi ütleb, oli palju muda sees rabelemist. Kohe esimene takistus oli okastraadi alt läbi roomamine muda sees (“Kiss of Mud 2.0”). Muidugi tuli seda muda sees roomamist veel, veidi erinevates variantides. Ka rada oli üpriski mudane, mis tegi liikumise raskeks.
Üks vahva, aga raske takistus oli kutsutud “Beached Whale”. See oli üks suur täispuhutud tuub, 12 jalga pikk, 18 jalga kõrge ja 30 jalga lai. Sellest üle saamine oli päris keeruline, aga võistkonnakaaslaste ja ka teiste abil saime sellega hakkama.
“Funky Monkey 2.0” takistus oli vist füüsiliselt kõige raskem, sest seal pidi rippuma redelil, mis oli kallakuga üles ja kust tuli käte abil edasi liikuda, siis tuli haarata “trapeze bar”, et vibutada end edasi, et ulatuda alla laskuva toruni, mida mööda pidi ikka kätega liikudes takistuse lõppu jõudma.
Kuigi mitte iseenesest füüsiliselt raske, aga proovile panev oli “Arctic Enema 2.0”. Sellega oli päris raske hakkama saada. Esmalt tuli liuelda jäävanni, kust tuli üle vaheseina ronida järgmisesse jäävanni, enne kui välja sai. Kuna see takistus oli raja lõpuosas, olid kõik lihased juba viimase vedru peal ja tõmbusid kangeks. Küll oli külm see jäävann!
Viimane takistus oli “Electroshock Therapy”, kus pidi rippuvatest elektrit täis juhtmetest läbi jooksma. Lisaks tuli toime tulla mudase vee ja heinapallidega.
Lõpus anti igale lõpetajale oranž peapael. Need, kellele oli see juba mitmes kord, said ka teist värvi peapaelu. Värv näitas, mitu korda on sellest üritusest osa võetud. Lõpetajatele anti ka klaas õlut, mille kõik olid auga välja teeninud.
Meie võistkond oli suurepärane, kõik olime alati abivalmis nii oma võistkonnakaaslaste kui ka teiste vastu. Mõned juba arvavad, et peaksime järgmisel aastal uuesti osalema, eks näe. Meie poolehoidjad, kes meid innustasid ja olid moraalseks toeks, muutsid selle seikluse meie jaoks veelgi toredamaks ja meeldejäävamaks.
Liisi Vanaselja
