19. veebruaril esietendus Rahvusooperis Estonia uus lühiooper „Kosjas“. Nagu ooperi pealkiri ütleb, on selles juttu kosimisest.

Peretütar Liisul (laulab Heli Veskus) on kindel ettekujutus sellest, millise mehega ta altari ette soovib minna. Tema väljavalituks on härrasmees Willy (Väino Areng). Isa (Rostislav Gurjev) on aga täielikult vastu tütre abiellumisele mehega, kes põlgab temaga koos klaasi tõsta. Seetõttu eelistab perepea väimeheks napsisõpra Lembot (Rauno Elp), ignoreerides oma naise (Riina Airenne) palveid. Keskne roll on ooperis veel koeral (Priit Vilmer), kes paljude eesti meeste lemmiktegevust — joomist — igati toetab.

Timo Steineri muusika (libreto — Andrus Kivirähk) saadab loos esiletoodud raskeid sotsiaalseid probleeme, mis ei ole Eestis tänaseni kadunud. Vaatamata oma vanamoodsale pealkirjale, on see kaasaegne lugu, väga eluliste karakterite ja sündmustega — armastuskolmnurk, suured unistused ja lootused, vanemate ja laste, isegi vanemate endi vahelised keerukad suhted, eestlaste suur viinalembus. Vastukaaluks piisavalt veidraid ja isegi totraid olukordi, olgu nendeks siis rääkiv koer, alusssärgi väel ringi tatsav Jeerum (Mati Palm) või pikad arutelud sakuska küsimuses… kõik on kokku samaaegselt naljakas ja kurb.

Ooper näitab traagilist olukorda, kus naiste õlul on ikka veel elatise hankimine, kodused tööd ning lisaks veel meespere teenindamine. Kuid mehed ei austa seda, vaid alandavad ning ahistavad oma naisi, nagu oleksid naised nende omand.

Peeter Volkonskil, kes külalisena ansamblist Propeller esmakordselt lavastab ooperit, on õnnestunud lühikesest prooviajast hoolimata panna tegelased sõnumiga hästi paigale. Ta ütles: „Erinevalt Peeter Brookist, ei ole ma kunagi arvanud, et ooper on surnud teater. Kõik oleneb lihtsalt sellest, kuidas asjale läheneda. Seetõttu ongi käesolevas lavaloos esinevad tegelased reaalselt eksisteerivad inimesed.“

Tuntud kirjanik Andrus Kivirähk rääkis: „Lühijutt „Kosjas“ sai kirjutatud umbes 12 aastat tagasi, siis kui ma veel ülikoolis käisin. Eks ma tahtsin vist lugejatele näidata, et see naisterahvastega jahmerdamine on üks raske ja vaevaline värk, aga meestevaheline õllelauasõprus saab üle igast mäest ja loovib mööda kõikidest karidest. Et see jutt kunagi ooperiks õilistatakse, ei osanud ma tollal muidugi hingeski aimata.“

Kunstnik Hardi Volmer märkis pressikonverentsil, et ooperi puhul on tegemist „sotsiaalpornoga“.

„Kas me profaneerime püha ooperit? Oo ei! Inimene on õnne ja armastuse otsinguil ikka ja alati ülev, olenemata ümbritseva madalusest.“

Lavateost dirigeeriv Aivo Välja arvas, et ooper areneb, nagu kõik siin ilmas. Otsima peab uusi lahendusi ja võimalusi ning kas see õnnestub, näitab publiku reaktsioon.

Kuigi ooperi sõnum on rusuv, annab lootust muutusteks fakt, et lühiooperi taga seisavad noored inimesed. Noored, kes märgates probleeme püüavad neid ka lahendada ning mitte (nagu tavaliselt kombeks) neist kõrvale vaadata.

Eriliselt tahaks esile tõsta 1999.a. Eesti Muusikaakadeemia Jaan Räätsa kompositsiooniklassi lõpetanud Timo Steinerit. Noore, 29 aastase helilooja teos on jõuline ja vahva segu rahvalikust ja modernsest muusikast. Oma heliloomingus kasutab Steiner uue muusika kõige erinevamat stilistikat – sonoristlikke väljendusvahendeid, eripärast tämbrimängu, minimalistlikke ja neoklassitsistlikke faktuure. Ta teeb seda postmodernse vabameelsusega imiteerides või kollaazhlikus vormis. Lisaks Eestile on Steineri teoseid juba esitatud ka Venemaal, Saksamaal, Poolas jm. Temast on kindlasti oodata muusika Jaan Tättet Euroopas ja miks mitte — maailmagi teatrilavadel.

Märkmed: