Olen kasvanud üles välis-Eestis, osalenud skautide maailmalaagrites, võtnud osa ESTOdest Torontos, New Yorgis, Baltimore’is. Iga nelja aasta tagant toimunud kohtumistel said eestlased kogu vabast maailmast kokku, et värskendada oma kollektiivset kultuurimälu. ESTO loodigi selleks, et julgustada eestlasi mäletama ja tähistama oma juuri, laulma meie ühiseid laule. ESTO oli ka koht, kus tõsteti esile neid kaasmaalasi, kes olid toonud eestlusele kuulsust, kes olid saavutanud midagi maailma teaduses, kunstis, kirjanduses, äris või spordis.

Tänagi on maailmas raskusi Balkani ja Balti riikide vahel vahe tegemisega ja USA post ajab aeg-ajalt segamini Etioopia ja Estonia. Pärast Eesti astumist NATOsse ja kohe ka Euroopa Liitu loodetavasti ei kratsita enam kukalt, kui kuuldakse nimetatavat Eestit või eestlasi.

Minu põlvkond kasvas üles teadmisega, et oleme Eesti eksiilis. ESTO oli vajalik, et jätkuks meie kultuur. Nüüd on aga Eesti vaba ja eesti kultuur Eestis. Milleks siis enam ESTO?

Väliseestlased vajavad ESTOt. Eesti on neile vahel ikka veel uus ja võõras.

ESTO on koht, kuhu tullakse kokku kõigist maailma paigust, kus kohtutakse sõprade ja sugulastega ja antakse teada, mis vahepeal juhtunud. Eestisse tulek pole sama asi. Kui mina tulin üheksa aastat tagasi USAst Eestisse, tundsin end ameeriklasena. Eestlane olin ma USAs. Meie, väliseestlased, oleme kõikjal võõrad, vajame oma ruumi. See on ka põhjus, miks Tallinnas on Eesti Maja.

ESTOd jäävad kestma, kuid nad vajavad ümbermõtestamist. ESTO on õige koht, kus saab sõlmida sidemeid ja tõmmata Eestisse väliseestlaste investeeringuid ja ühisettevõtteid. On palju neid, kes oleksid huvitatud Eestisse investeerimisest, kuid kes sooviksid rohkem teavet toimuvast.

Mulle tundub, et väliseestlastel on äritegemises lihtsalt rohkem kogemusi ja rohkem vahendeid. Kinnisvara, investeeringud, aktsiad – kõigest võiks ESTOdel kõnelda. See annaks ESTOle uue mõõtme, uue tähenduse ja aitaks ESTOt kodumaaga siduda.


Viido Polikarpus
ajakirja Global Estonian väljaandja

Märkmed: