Mu onu arreteeriti 1945.a. juulikuu algul oma töökohal, paberimasina taga. Süüdistus oli absurdne — vahva pillimees nagu ta oli, juhatas ta kohaliku paberivabriku puhkpilliorkestrit ühe töökaaslase ümbermatmisel, kelle venelased olid sõja ajal maha lasknud. Kurjade ja välkuvate silmadega alevi „hirm”, seltsimees Maaring kaebas tema ja mitme teisegi mehe peale sinna, kuhu vaja. Sellest piisas nende „nõukogudevaenulikuks elemendiks“ tembeldamiseks ja Siberisse saatmiseks. Levisid kuuldused, et Maaring sai oma pealekaebamise eest raha, mida kohalikud nimetasid Juuda hõbeseekliteks. Sm. Maaring läks hauda oma musta südametunnistusega 20 aastat enne Eesti taasvabanemist. Teda ja temasuguseid ei saa enam keegi vastutusele võtta.
Onu pidas Siberis, Ufaa vangilaagris vastu kõigest kolm aastat, kus ta maovähi tagajärjel suri. Olin tollal päris väike, kuid mäletan vanaema pisaraid ja leina tema pojale osaks saanud ülekohtu pärast. Ta kandis seda endas surmani. Võibolla just seetõttu oskan ma paremini mõista juudi rahva kannatusi ja valu neile osaks saanud ränkade läbielamuste pärast. Ja imetlen, kuidas nad on suutnud kõige kiuste säilitada oma usu, traditsioonid, keele ja rahvusluse, elades ligi 2000 aastat laialipillatuna üle maailma. Imetlen ka nende tarkust ja andekust. Nende hulgast on võrsunud maailma parimad muusikud ja hinnatumad teadlased. Samas on raske mõista, mis sunnib selle rahva esindajaid nii visalt sorima minevikus. Möödunud nädalal tuli Simon Wiesenthali keskus välja uue projektiga „Viimane võimalus”, tehes meeleheitlikke pingutusi veel elavate kirjas olevate ja seni tabamata jäänud natsikurjategijate püüdmiseks. Selle projekti raames lubatakse igale inimesele, kelle poolt antav info viib selliste isikute tabamisele, 10.000 USA dollarit. Keskus edastas ka Eestile 17 kahtlusaluse nimed. Samas heideti Eestile taas ette holokausti ignoreerimist. (Kui mitmes kord juba viimase aasta jooksul!?).
Kuivõrd usaldusväärne võiks olla sel teel hangitav teave? Võib arvata, et möödunud 60 aastat on meie mälu üksjagu tuhmistanud. Mõnikord mäletame isegi kümne aasta taguseid sündmusi valesti või teistest erinevalt. Nimed ja kohad lähevad sassi. Mälupildid võivad olla moonutatud või koguni fantaasiavalda kuuluvad. Keegi vanem härra on mulle oma mälestusi ühest lahingust rääkinud vähemalt kolmes erinevas versioonis! See on inimlik aspekt ja emotsionaalne tasand. Kuid on veel teinegi — nimelt juriidiline. Eesti justiitsminister Märt Rask, kes kinnitas, et kuigi Eestis koheldakse kõiki sõjakurjategijaid ühtemoodi, olenemata sellest, millise rezhiimi ajal nad tegutsesid, saab kõnealust initsiatiivi rakendada üksnes kooskõlas Eesti seadustega ning avaldas lootust, et projekt „Viimane võimalus” ei põhjustaks pealekaebamist ja kättemaksuiha.
Mida on inimesed valmis tegema 10.000 dollari eest? See on tänasele eesti pensionäri jaoks üsna tõhus summa, millest eest saab isegi korteri või maja osta. Pealegi võib info edastaja jääda soovi korral anonüümseks. Juudas reetis oma sõbra ja õpetaja Kristuse 30 hõbetüki eest. Need idamaa tolmu langenud seeklid ei toonud talle mingit õnne ja ta lõpp oli süngelt traagiline. Pole aimugi, kas tänased 10.000 USA dollarit (ligi 160.000 Eesti krooni) on väärtuselt ja ostujõult võrreldavad 30 omaaegse seekliga. Ajaloost on teada, et nende eest sai osta vähemalt ühe orja.
Ehkki iga kurjategija peaks saama teenitud, õiglase karistuse ja inimsusevastased kuriteod (sh. ka N. Liidu okuopatsioonivõimude poolt eestlaste vastu toimepandud) ei aegu kunagi, tahaks loota, et keegi ei peaks süütult kannatama mingite klaarimata jäänud vanade arvete või isikliku vimma pärast tänaste hõbeseeklite arvel.
Et ei korduks hõbeseeklite lugu
Arvamus
TRENDING
