Onu pidas Siberis, Ufaa vangilaagris vastu kõigest kolm aastat, kus ta maovähi tagajärjel suri. Olin tollal päris väike, kuid mäletan vanaema pisaraid ja leina tema pojale osaks saanud ülekohtu pärast. Ta kandis seda endas surmani. Võibolla just seetõttu oskan ma paremini mõista juudi rahva kannatusi ja valu neile osaks saanud ränkade läbielamuste pärast. Ja imetlen, kuidas nad on suutnud kõige kiuste säilitada oma usu, traditsioonid, keele ja rahvusluse, elades ligi 2000 aastat laialipillatuna üle maailma. Imetlen ka nende tarkust ja andekust. Nende hulgast on võrsunud maailma parimad muusikud ja hinnatumad teadlased. Samas on raske mõista, mis sunnib selle rahva esindajaid nii visalt sorima minevikus. Möödunud nädalal tuli Simon Wiesenthali keskus välja uue projektiga „Viimane võimalus”, tehes meeleheitlikke pingutusi veel elavate kirjas olevate ja seni tabamata jäänud natsikurjategijate püüdmiseks. Selle projekti raames lubatakse igale inimesele, kelle poolt antav info viib selliste isikute tabamisele, 10.000 USA dollarit. Keskus edastas ka Eestile 17 kahtlusaluse nimed. Samas heideti Eestile taas ette holokausti ignoreerimist. (Kui mitmes kord juba viimase aasta jooksul!?).
Kuivõrd usaldusväärne võiks olla sel teel hangitav teave? Võib arvata, et möödunud 60 aastat on meie mälu üksjagu tuhmistanud. Mõnikord mäletame isegi kümne aasta taguseid sündmusi valesti või teistest erinevalt. Nimed ja kohad lähevad sassi. Mälupildid võivad olla moonutatud või koguni fantaasiavalda kuuluvad. Keegi vanem härra on mulle oma mälestusi ühest lahingust rääkinud vähemalt kolmes erinevas versioonis! See on inimlik aspekt ja emotsionaalne tasand. Kuid on veel teinegi — nimelt juriidiline. Eesti justiitsminister Märt Rask, kes kinnitas, et kuigi Eestis koheldakse kõiki sõjakurjategijaid ühtemoodi, olenemata sellest, millise rezhiimi ajal nad tegutsesid, saab kõnealust initsiatiivi rakendada üksnes kooskõlas Eesti seadustega ning avaldas lootust, et projekt „Viimane võimalus” ei põhjustaks pealekaebamist ja kättemaksuiha.
Ehkki iga kurjategija peaks saama teenitud, õiglase karistuse ja inimsusevastased kuriteod (sh. ka N. Liidu okuopatsioonivõimude poolt eestlaste vastu toimepandud) ei aegu kunagi, tahaks loota, et keegi ei peaks süütult kannatama mingite klaarimata jäänud vanade arvete või isikliku vimma pärast tänaste hõbeseeklite arvel.