Igor Kullamaa: Alistumisega ei ole kiiret. Dokumentaaljutud. Autori kirjastus, 2004. 104 lk.

Selle raamatu lugemine on kahekordselt tülikas: seda on alul raske kätte võtta ja pärast on raske käest ära panna. Kohe esimene lehekülg reedab, et tegu on järjekordse kirjeldusega päevadest, mis veedetud nõukogude orjalaagreis, nii nagu neid on avaldatud viimasel ajal arvukalt. See fakt ainuüksi tekitab sinus lugejana teatava tõrksusmeeleolu. Paratamatult tabad end mõtlemast — juba jälle! Ning siis vaevled süümepiinas, küsides endalt, kas oled tõesti muutunud nii apaatseks ja hoolimatuks oma kaasmaalaste kannatuste suhtes. Ei, seda sa ei ole. Tead väga hästi, mida need inimesed on läbi elanud ja oled põgenenud, et ise mitte samasse olukorda sattuda. Kuid kui oled selliseid mälestusi küllalt lugenud, siis jõuad kord punkti, kus üks lugu enam ei erine teisest. Sama tükk, sama näitelava, samad võikad kulissid, samad statistid, ainult peaosaline on uus. Ja sina publiku osas, piinled, oodates eesriide langemist, et aplodeerimata saalist lahkuda.

Kuid Igor Kullamaa jutustustes on midagi erilist, mis juba esimestel lehekülgedel paelub ning juba-jälle meeleolu kindlalt kõrvaldab. Taust on üsna tavaline: Venemaal sündinud isa ja venelannast ema opteeruvad Eestisse, kus sünnivad autor ja ta vanem õde. Esimese nõukogude okupatsiooni ajal arreteeritakse isa ja hukatakse kohapeal. Autor värvatakse 1944. aastal Saksa sõjaväkke ja saadetakse mõni kuu hiljem „isamaa reetmise“ eest Kolõmale — surmalaagrisse, kust tagasitulijaid on vähe. Autor on üks neid õnnelikke, kes tänu oma tugevale malehuvile ja mänguoskusele satub korduvalt olukorda, mis ta elujärge sel määral kergendab, et surma külmast kaisutusest pääseb. Talle saab osaks pärast kaheteistkümne aasta vintsutusi naasta kodumaale ning näha oma ema ja õde.

Mis selle raamatu eriliseks teeb, on autori sügav humaansus, võime säilitada endas inimene ka olukordades ja ümbruses, kus inimlikkus on kõige kaugem mõiste. Ta kirjeldused omapärastest juhtumustest ja seikadest vangipõlves ning kohatud värvikaist tüüpidest on huvitavad, kuid need kahvatuvad ühe põgusa ja näiliselt tühise juhtumi kõrval, kus vangina alevikus prahti koristades astub ta juurde noor naine, kes ulatab talle tüki leiba ja — naeratab! Leib süüakse muidugi kohe ja kiiresti, kuid naeratus elab tänaseni. Kui talt küsitakse, mida ta okastraadi tagant välja pääsedes kõige rohkem näha tahtis, pahvatab ta: „Tahtsin väga näha väikest last, hoida teda süles.“ Haarav ja liigutav on lugu vene preestri tütrest, kes kuueteistkümneaastasele poisile meeldima hakkab ja kelle ta oma isa matuselt koju saadab. Mõnest põgusast kohtumisest sünnib habras armastus, mida pikk lahusolek ja kummagi sõjajärgsed katsumused kustutada ei suuda. Tuleb hetk, kus kaks elatanud inimest silmitsevad teineteist söandamata usaldada oma vaistu ja lahkuvad võõrastena. Igor Kullamaa veetis oma elu parimad aastad olukorras, kus ta iga päev nägi nii palju surma, et ta seda enam ei kartnud. Mida ta kartis, oli — täielik päikesevarjutus!

Olen kohanud mitmeid inimesi, kes on samasugustes olukordades viibinud, ja kuulnud nende jutustusi. Nagu näiteks mu kadunud sõber Jüri Freyberg, kes autoriga samal laeval Kolõmale viidi, kuid iial teineteist teadlikult ei kohanud. Mõjuvaima mulje on mulle aga jätnud mees, kellega Eestis mõned nädalad koos veetsin ja kellega meil tekkis tugev vastastikune lugupidamine. Tema vangipõlvest me ei kõnelnud. Tema ei rääkinud ja mina ei küsinud, tundes, et selliste läbielamustega inimesel on õigus vaikida, kui ta seda eelistab. Kuid korra ta avas enese. Istusime kõrvuti saunalaval, kui ta äkki lausus väga vaikselt: „Nad räägivad, et nüüd oleks aeg unustada ja andestada. Aga usu, mina ei saa andestada. Et nad mu Siberisse saatsid, selle ma võin andestada. Igas riigis pannakse riigivastased vangi. Mina olin selle korra vastane ja ma ei teinud sellest saladust. Aga et mult võeti minu inimväärikus, seda mina ei andesta. Vang on ka inimene.“

Igor Kullamaa on kirjutanud oma pihtimused vana ja haige mehena, kellel ei ole alistumisega kiiret. Ta võrdleb kaht Kolõmal kirjutatud värssi. Üks on tundmatult laagriluuletajalt, kes neab Kolõmad. Autori laagrikaaslane Venda Sõelsepp ütleb, et ta viha ei pea, ja autor ühineb tema mõtteviisiga. Viha jaoks pole südames ruumi, sest tal on noor sõber — särasilmne poisike, abikaasa hoolealune. Raamatus leiduvalt fotolt vaatab vastu aval lapsenägu, milles nii palju elujulgust, et jagub endast palju vanemale sõbralegi. Jagub sel määral, et see võib koos Schopenhaueriga filosofeerida: seni, kui me elame, pole surma, ja kui on surm, pole meid.

Märkmed: