Arvatavasti tuleb Hughes'i visiiti lugeda vaid esimeseks sammuks mingis uues, senisest agressiivsemas „avalikus diplomaatias“ („public diplomacy“), sest islamimaade veenmine Ameerika hüvedes näib mulle ehtsa Sisyphose tööna — eriti selle monumentaalse vaenulikkuse taustal, millega mitte üksnes moslemid, vaid ka paljud eurooplased Ameerikasse suhtuvad. Saksamaal usub nt. üks kolmandik noortest, et nn. „9/11“ terrorirünnakud New Yorgile ja Pentagonile ning 3000 inimese hukkamine oli ameeriklaste endi kätetöö, võibolla koos Iisraeliga.
Et sellistes oludes „Ameerikat müüa“, läheks kindlasti vaja enamat kui mõnd üksikut visiiti ühte või teise pealinna. Need visiidid peaksid muutuma turmtuleks — üha uuesti ja uuesti, pikema aja kestel, ehk selleks, mida II maailmasõja ajal hakati nimetama „pommimatiks“ (carpet bombing).
Reageeringud Karen Hughes'i briifingutele Ankaras, Kairos ja Riyadis olid jahedad, skeptilised ja teinekord ka salvavad. Tüüpiliseks vastukäiguks skeptikute poolt olid küsimused nagu „miks te (ameeriklased) silmakirjatsete; pakute meile demokraatiat, aga ise toetate meie diktaatoreid?“ (Mis on paraku olnud tõsi nt. Egiptuse ja Saudi Araabia suhtes).
Kui islamlaste kriitika siiski püsis enam-vähem sündsuse piires, siis mõne juhtiva eurooplase nagu Saksa ekskantsleri Gerhard Schröderi kommentaarid tunduvad lihtsalt sihiliku ulakusena Bushi vastu.
Teatades oma ametist lahkumisest tõotas Schröder ajakirjanikele, et ta kavatseb ka uue koalitsioonivalitsuse ametiajal kaitsta oma partei, st. sotsiaaldemokraatide (SPD), ideid ja mitte jätta oma rahvast saatuse hooleks nagu mõne teise riigi juht seda teeb isegi suurte katastroofide ajal. Schröder võtab siin omaks Bushi vaenlaste seni tõestamata väite, nagu oleks Valge Maja liiga hilja reageerinud orkaanile Katrina (tõendid näitavad pigem vastupidist). Ja edasi ütles ekskantsler:
„Ma ei või oma positsiooni tõttu öelda, millist riiki ma silmas pean, aga igaüks teab isegi, et see on Ameerika.“
Schröder on tegelikult juba teinud esimese käigu oma lubaduse täitmiseks ja manööverdanud uue koalitsioonivalitsuse välisministriks sotsialisti Frank-Walter Steinmeieri. Eelmises valitsuses oli Steinmeier Schröderi Ameerika-vaenuliku välispoliitika üks peaarhitekte. Washington Times'i Berliini korrespondent David Crossland arvab, et uus kantsler Angela Merkel paneb Steinmeieril siiski suu kinni. Ta tsiteerib saksa välispoliitika eksperti Henning Riecket, kes ütleb:
„Kantsleri ressoori (haldusalasse — toim.) kuulub poliitika formuleerimine niivõrd tähtsatel aladel nagu suhted (Saksa) strateegiliste partnerite USA, Prantsusmaa, Venemaa ja Hiinaga. Ning ma ei usu, et Merkel laseks neid eesõigusi oma käest ära võtta. Just siin oleks tal võimalus kujundada omaenda profiili välismail, sest ta (sisepoliitiline) reformiprogramm on kokku kuivamas koalitsiooni (elushoidmiseks vajalike) kompromisside tõttu.“ (WT, 4. okt.).
Riecke peab täiesti reaalseks kantsler Merkeli võimet vajutada Saksa uuele välispoliitikale omaenda isiklik imprimatur ja otsustada oma suva kohaselt, mida jätta Steinmeieri hooleks. Kui Merkel tõepoolest osutub selleks Ameerika-sõbraks, kelleks mõned vaatlejad teda peavad, siis võime ehk näha seda imet, et Bushi valitsusel ei ole enam tarvis „Ameerikat müüa“ vähemalt Saksamaale.
Võibolla näeme siis hoopis seda, kuidas Angela Merkel asub Saksamaad müüma Ühendriikidele.