Ainult Eesti astumine NSVLi koosseisu tagab meie riigile tõelise sõltumatuse ja suveräänsuse, kindlustab meie rahvale vaba rahvusliku arengu, meie tööstuse, põllumajanduse ja rahvuskultuuri tõusu, meie rahva heaolu õitselepuhkemise ja meie armastatud kodumaa hüvangu.
(J. Lauristin 6. augustil 1940 Moskvas.)
Võib-olla peab mõni omamoodi huvitavaks tõika, et Eesti annekteeriti kolmest Balti riigist vormiliselt kõige viimasena: Leedu 3. augustil, Läti 5. augustil ja Eesti päev pärast Lätit. Mis peaks tähendama, et 6. augusti hommikul olid lätlased ja leedulased juba NSV Liidu kodanikud, eestlased aga mitte.
Ka Eesti diplomaadid ootasid ära Eesti inkorporeerimise ametliku, dokumentaalse kinnituse NSVL Ülemnõukogu 6. augusti otsuse näol ja asusid alles siis aktiivselt oma asukohamaade valitsusi veenma anneksiooni mitte tunnustama.
Kuni selle hetkeni olid ilmselt siis säilinud mingid teoreetilised lojaalsuskohustused, mis nüüd katkesid. Ilmselt oli asi ka selles, et alates 6. augustist oli väga selge, mis õieti on toimunud ja mille vastu diplomaadid protestivad.
Diplomaatidele võis 6. august niisiis mingit tähtsust omada ja kindlasti oli sel vähemalt emotsionaalne tähendus ka Eesti avalikkusele. Kummatigi võime me nüüd tollele «ajaloolisele» istungjärgule vaadata veidi teise pilguga. Teades, mis pärast tuli, on see võrratult lihtsam.
Kaugvaade ütleb esiteks, et mingit olulist muutust
6. august kaasa ei toonud. Eesti ei sattunud 7. augustil rohkem Kremli võimu alla kui ta seda 5. augustil juba oli. Nõukogude võim ja kommunistlik terror kehtestusid samm-sammult alates 17. juunist (kaudselt õieti alates 1939. aasta sügisest) ja hiljemalt 21. juulist peale võib öelda, et sovetiseerimine käis täistuuridel, maksimaalse tempoga.
Juba 18. juulil oli küüditatud Johan Laidoner, 20. juulil likvideeriti Eesti Teaduste Akadeemia, 22. juulil kuulutati välja maa ja pankade ning suurtööstuse natsionaliseerimine, 26. juulil algas tegelik natsionaliseerimine, 30. juulil küüditati Venemaale president Päts koos perekonnaga.
Ei ole ju ometi võimalik inimesi välismaale vangistusse küüditada, välismaale saab inimesi vaid välja saata. Ehk kõige kujukam tõend 6. augusti otsuse puhtakujulisest formaalsusest on tõik, et Eesti viidi juba 5. augustil üle Moskva ajale.
Kõrvalepõige – Moskva aeg ei ole sellepärast Moskva aeg, et Moskva asuks teises ajavööndis kui meie. Tegelikult jäävad nii Tallinn kui Moskva ühte ja samasse ajavööndisse, üks selle ida- teine lääneserva. Nii et Moskva ja Tallinna kellad peavadki üht ja sama aega näitama. Tallinna omast tund aega ees oleva «Moskva aja» näol on tegu hoopis nn dekreediajaga, mis tähendas seda, et N Liidu kõigis ajavööndites oli kell ühe tunni võrra ette lükatud, kuna targad teadlased olevat tuvastanud, et nii kulub vähem elektrit. Lühidalt – aastaringne suveaeg.
Teine nüanss, mida meil tollaseid meeleolusid-suhtumisi ja oma tänaseid tagantjärele-teadmisi võrreldes silmas tuleb pidada, seisneb selles, et kui tollased inimesed omistasidki NSV Liitu kuulumise ametlikule vormistamisele rohkem tähelepanu kui asi väärt, siis ei pidanud nad seda ometigi nii lõplikuks või pikaajalise mõjuga aktiks nagu tegelikult välja kukkus.
1940. aastal oli Eestis üpris vähe neid, kes uskusid, et nõukogude võim tuli, võitis ja jääb. Ning et Eesti jõhkra annekteerimise kuritegu ei viida edasi ühegi kõrgema inimliku ega jumaliku kohtu ette. Ilmar Raamot ostis Tartus kino Ateeni vastast raamatupoest NSVLi suure sõbra Adolf Hitleri «Mein Kampfi» ja luges sealt ettekuulutust sõjast Venemaaga. Selline mõte meeldis tema tutvusringkonnale sedavõrd, et raamatule tekkis järjekord.
Mõni lootis USA-le, mõni ebamäärasemalt «läänele», mõni sellele, et NSVLi kommunistlik kord ei ole enam nii brutaalne ja ehk saab kuidagi ära elatud. Raamoti andmeil arendas selliseid teooriaid koguni eksriigivanem Ants Piip kuni ta surmalaagrisse küüditati.
Moskvasse sõitis Eesti delegatsioon erirongiga, mida ehtis suur Stalini pilt. Kui vaadata Vares-Barbaruse, Johannes Lauristini, Neeme Ruusi, Nigol Andreseni jt entusiastlikke nägusid nii Moskvasse minnes, Moskvas olles kui Moskvast tulles, siis jääb üle vaid imestada nende inimeste küünilisuse või lihtsameelsuse üle.
Võib-olla nad ei teadnud, mis toimuma hakkab, kuid pole võimalik oletada, et nad ei teadnud, mis juba toimub. Kas või sellestsamast 22. juulil välja kuulutatud natsionaliseerimisest ning seltside, ühingute, vastastikuse abiandmise kassade, üliõpilasseltside jne jne laialisaatmisest.
Tegu polnud mitte ekspluataatorite ilmajätmisega oma otsestest ja kaudsetest võimuhoobadest, vaid normaalse kodanikeühiskonna kavakindla lammutamisega, mida võisid läbi viia vaid inimesed, kes olid kas väga ära hirmutatud või vihkasid oma riiki, rahvast ja senist eluolu südamepõhjast.
Niisuguseid inimesi leidub alati ja kõikjal.
Oluline on täheldada, et vihkamist põhjustavaid komplekse ei põe sugugi vaid eluheidikud, vaid sageli on nende kandjaiks ka väliselt igati edukad, lugupeetud ja tunnustatud inimesed – nagu seda olid ka Vares, Kruus, Haberman jpt juunikommunistid.
Kuid muidugi ei pea kõike seletama psühholoogiliste väärarengutega. Mingi osa motiividest võib liigitada ka inimlikult arusaadavaiks. Kui juba Ants Piip oli veendunud, et Saksamaa ja Venemaa vahel valides tuleb eelistada viimast, siis võime spekuleerida mõttega, et mõni 6. augustiks Moskvasse siirdunud «delegaat» arvas tõesti, et on aidanud Eestil kahest halvast valida väiksema.
Nagu öeldud, algas riigi ja ühiskonna plaanikindel hävitamine juba mitu nädalat enne 6. augustit ja selle tempot ei pärssinud mitte miski peale proosaliste tehniliste piirangute.
Isegi massiline ja ratsionaliseeritud hukkamine võtab aega ja nõuab tööjõukulu, rääkimata siis terve riigi hävitamisest. Juba likvideeritavate asutuste ja natsionaliseeritavate ettevõtete nimekirjade koostamine, ladumine ja Riigi Teatajas avaldamine oli omaette suur töö, ja vaid murdosa tervikust.
Muuseas on 1940/1941. aasta Riigi Teataja üks kõige masendavamaid lektüüre, mida ma eales lugenud või lapanud olen. Seda on umbes sama raske lugeda kui mahalastute nimekirju. Ajaloolane peab oma tundeid muidugi talitsema, kuid ajalooprotsessi mõistmiseks tuleb mõista inimesi, mis jällegi eeldab empaatiavõimet – oskust sisse elada teise isiku sisemaailma, ka emotsioonidesse.
Et iseseisvuse viimane formaalne jälg just dekoreeritud rongiga Moskva ohvrialtarile viidi, on sümboolne. Rongi võimas kujund läbib kogu Eesti 20. sajandi ajalugu. Vabadussõjas tõid soomusrongid Eestile vabaduse, 1940. aastal viis üks rong selle viimased riismed. Vahepeal sõitsid Venemaalt Eestisse arvukad rongid, küljes venekeelsed plakatid «Leiba nälgivatele eestlastele». Need plakatid korjati Narvas maha.
Paraku olid rongid tulles tühjad, tagasi sõites enam mitte.
Siis hakkasid kolisema küüditamisrongid.
Pärast sõda kujunes raudtee nõukogude võimu üheks alustalaks ja sümboliks, nii et vene keelt hakati ka «raudteekeeleks» nimetama ja lisati selguse mõttes, et «kus algab raudtee, seal lõpeb mõistus». See suhtumine süvenes eriti pärast koduse kitsarööpmelise raudtee likvideerimist põhiliselt 1960ndate lõpuks.
7. augustil käsutati Tallinna elanikud veel kord rongikäiku, avaldamaks oma õnnetunnet, et Eesti NSV on pääsenud «virelemisest imperialistlike riikide eeskojas» ja jõudnud NSV Liidu «avaratele lagendikele». Vanadelt fotodelt võib tuvastada, et Eesti lipul oli sel päeval veel tagasihoidlik eluõigus, ehkki vaid koos punalipuga; poodides kehtis veel kroon. Riigivolikogu sai ülemnõukoguks alles 25. augustil, mil võttis vastu Eesti NSV konstitutsiooni ja ühes sellega iseennast ümber nimetas.
Kuid kus lõpeb vabadus, seal algab võitlus vabaduse eest