Täna Võidupühal me tähistame Eesti väeosade võitu Landeswehri vastu Võnnu lahingul, millega lõppes Eesti Vabudussõda. Kuid möödunud sajandil toimus ka teine võitlus Eesti vabaduse eest, mis ei lõppenud küll võiduga, kuid mis siiski nõudis Eestit ennast ohverdamist meie maa ja rahva vabaduse nimel. Aasta 1944 oli pöördeline ja saatuslik aasta Eesti ajaloos. Leian, et on sobiv tänasel Võidupühal, kui me mälestame ja anname tunnustust neile, kes võtsid Eesti Vabariigi nimel relva kätte ja tõttasid sõtta 1918. aastal, et me mälestame ja tunnustame ka neid, kes 1944 aastal andsid oma viimase, et päästa seda mis andis päästa Eesti iseseisvusest, mis loodi ja mille eest võideldi veerandsada aastat varem.

Sellega ma annaksin täna lühiülevaate 1944. aasta sündmustest, mis on meile siin kindlasti juba paljudele tuttav ajalugu kuid mis siiski väärib meile kõikidele, kuid eriti noortele, meeldetuletamist. Eriti tänapäeval, kui see põlvkond, kes need sündmused läbi elas on vananemas ja järgneval põlvkonnal on ehk ainult ähmane pilt sellest, mis sel aastal tegelikult toimus.

Aastal 1944 oli sõjaline olukord Euroopas dramaatiliselt muutunud. Strateegiline ülekaal oli kandunud liitlasvägede poolele. Saksa võimsast allveelaevastikust oli järel ainult riismed ja Lääne liitlaste õhujõud pommitasid Saksmaad lakkamatult öösiti ja päeviti. Saksa väed olid kannatanud raskeid kaotusi nii Venemaal kui ka Vahemere juures. Wehrmachti resurssid olid ammutatud, Itaalia oli kokku varisenud ja Hitler oli sunnitud paigutama sama palju diviise Lõuna Euroopasse, kui tal oli Lääne Euroopas.

Kuid Saksamaa oli veel kaugelt kapituleerumisest. Punaarmee oli sakslased tagasi löönud Volgast Dnepri jõeni, kuid seal, viissada miili Saksamaa piirist, olid nad takerdnunud. Itaalias oli Wehrmacht veriste lahingute arvel seisma pannnud liitlaste pealetungi. Euroopa läänerannik oli veel sakslaste käes ja Saksamaa sõjaline toodang oli rekordilisel tasemel.

14. jaanuaril 1944 alustas Punarmee Oranienbaumi sillapealt ülekaalukate jõududega pealetungi eesmärgiga Leningradi all asuvad saksa väed ümber piirata ning hävitada ja seejärel kiire löögiga hõivata Eestit ning Soome lahe. Sakslaste 18. armee pidas Leningradi rinnet passiivseks ja kaks aastat istumist kaevikutes oli Saksa armeed põhjalikult demoraliseerinud, sest võitlusi selle aja kestel ei olnud. Kui sakslased avastasid, et Punaarmee kavatseb Leningradi juures läbi murda toodi kiiremas korras kohale sakslaste Nordland ja Nederland diviisid ja Eesti 20. diviis, mis oli parajasti võitlemas Neveli all. Kuid sellest oli vähe. Alates juba 20. jaanuarist olid saksa kolonnid taandumas läbi Narva linna ja esimesel veebruaril viis Venemaa läbi esimese õhurünnaku Narva vastu. Nii nagu korduvalt varem ajaloos, kujunes Narvast rindelinn.

Saksa väejuhatus hakkas nüüd kaaluma, kas Eestit on üldse võimalik kaitsta. Jaanuarikuu lõpul teatas Nord diviisi juht kindral Georg von Keuchler Omavalitsuse juhile dr. Hjalmar Mäele, et temale on antud käsk taganeda Eestist lähema nädala jooksul ja soovitas dr. Mäel ennast ettevalmistada kiirevakueerimiseks. Kuid dr. Mäe tegi omalt poolt vastuettepaneku nimelt, kui eestlased viiks läbi kohe mobilisatsiooni rinde stabiliseerumiseks, kas sakslased leiaks võimalust taandumiskäsu äramuutmiseks või vähemalt edasi lükkamiseks soojale aastaajale. Dr. Mäe ja kindralinspektor Johannes Soodla sõitsid oma ettepanekuga Riiga, kus toimus koosolek Saksa kindralstaabiga. Mõte leidis põhimõttelist poolehoidu, kuid kuna sakslased ilmselt kartsid suuremate eesti väeüksuste teket, andsid sakslased luba mobiliseerida ainult 7,000 meest, kuid peale pikemaid arutlusi, lepiti kokku, et eestlased mobiliseerivad 15,000 meest. Tagasi jõudes Tallinna Omavalitsuse koosolekul kritiseeriti dr. Mäed, et ta oli lasknud kaotsi minna ainulaadse võimaluse sakslastelt nõuda mobilisiatsiooni vastu Eesti iseseisvumise tunnustamist. Dr. Mäe aga selgitas, et hetkel ei võidelda poliitiliste saavutuste eest, vaid otseselt kodumaa piiride kaitseks, mida venelased võinuks iga silmapilk ületada, kui eestlased rinnet ei tugevda.

Varasemad mobilisatsioonid, viimane alles oktoobris-novembris 1943. aastal, ei olnud toonud hiilgavaid tulemusi. Olukord oluliselt muutunud, kuna nüüd oli venelane ukse ees. Mobilisatsioon kuulutati välja 30. jaanuaril ja 6. veebruaril ilmus Eesti Sõnas juhtkiri, mis ütles osaliselt : “Kui meie selle võitluse nüüd vahele jätame, siis on meie esivanemate töö ja ohvrid olnud asjatud. Selle võitluse vahele jätmine või sellest tagasitõmbumine on mitte ainult meie eneste elu- ja auküsimus, vaid see on kogu meie eelmiste sugupõlvede pühaduse säilitamise kategooriline käsk.”

7. veebruaril EV viimane peaminister prof. Jüri Uluots kutsus raadiokõne kaudu rahvast üles minema kaasa väljakuulutatud mobilisatsiooniga ja astuma relvaga vastu sissetungivale Punaarmeele. Tulemused ületasid ootuste. Täpsed andmed puuduvad, kuid arvestatakse, et umbes 40,000 meest panid ennast kirja. Siinjures tuleb ka märkida, et mitte ainult 40,000 meest vaid ka naist. Seda tihti jäetakse märkimata, et ka naised teenisid rindel haavasidujatena jne.

Sakslaste poolt oli lubadus antud, et moodustatakse eesti rahvuslikud väeosad ja formeeritud kahel eesti diviisil saavad olema eesti komandörid. Vormiriietus pidi olema Wehrmachti ja mitte SS-i oma. Neid lubadusi sakslased loomulikult ei täitnud.

Olukord Narva all oli sakslastel kardetavaks muutunud. Kaitseliin nimega Panther eksisteeris ainult paberil. Leningradist taandunud väeüksuseid pandi seda organiseerima. Punaarmee jõudis Narva jõele 2. veebruaril ja 12. veebruaril peale mitmeid nurjunud katset jõudis lõpuks rakendada sillapead üle Narva jõe. Sakslased suutsid seda läbimurret pidurdada, kuid ainult suure vaevaga. Sellisesse ohtlikusse olukorda jõudsid esimesed eesti üksused. Jõudes kokkuleppele mobilisatsiooni osas, olid sakslased nõustunud tagasi tuua Eesti pinnale eesti üksused, kes võitlesid saksa sõjaväes teistel rinnetel. Sellega oli Narvas rindel veebruarikuuks sakslaste Nordland ja Nederland diviisid, Norge ja Danmark rügemendid ja eestlaste 20-nes Eesti Diviis, Narva pataljon, Ida Preisi 11-nes jalaväe diviis, mitmed politsei pataljonid ning Omakaitse üksused, äsja moodustatud Viljandi ja Tartu piirikaitse üksused ja tuli uus Tallinna rügement.

Venelased ei olnud mitte ainult Narva juures läbi murdnud vaid ka Peipsi tagant Lõuna Eestisse. Esimene rünnak toimus 14. veebruaril, kuid vaatamata Punaarmee kohutavale ülekaalule, sakslased koos major Harald Riipalu eesti üksusega, mis oli tegelikult teel Narva, suutsid sissetungijad välja lükkata Eesti piiridest 17-ndaks veebruariks. On huvitav siinjuures märkida sakslaste hoiakut eestlaste suhtes. Harald Riipalu kirjutab selle kohta nii: “15. veebruari hilisõhtune raadioteade kuulutas eetrisse. Kaks päeva kestnud lahingute tulemusena murti täna Peipsi rannikul Meerapalus üle Peipsi Eesti pinnale tunginud punaväeüksuste viimane vastupanu. Koos meie grenaderidega võitlesid mõned eesti vabatahtlikud.” Kuna eestlased olid mänginud nendes lahingutes olulist ja otsustavat rolli, kaebas major Riipalu asjast rügemendi ülemusele. Kommenteerib Riipalu : “Avalikult ei olnud neil protestidel mingit tulemust, aga nad näitasid, et eestlane nõuab õiglast hinnangut.”

Diplomaat ja Omavalitsuse kohtute direktor Oskar Mamers ka kommenteerib sakslaste hoiakut eestlaste vastu: “...nägin saksa kindralite hoiaku taga nende hinnangut major Rebasele ja ta pataljoni sõduritele, kes olid kindral Lindemanni armee päästnud täielikust sissepiiramisest ja ära hoidnud Eesti vallutamise enamlaste poolt juba veebruarikuus 1944. Kui sakslased oleksid oma rüütliriste andnud eestlastele samadel alustel sakslastega, siis poleks eestlaste rüütliristikavalerite arv piirdunud major (pärast kolonel) Alfons Rebasega, Riipaluga ja veel mõne teisega, kellele see anti. Sellele arvule oleks võibolla tulnud kaks nulli juurde kirjutada.”

Veebruarikuu keskel oli olukord Narva rindel äärmiselt segane. Kui esimesed mobiliseeritud mehed hakkasid kohale jõudma siis sakslaste ülemjuhatusel ei olnud mingit selget plaani mida nendega peale hakata. Hakati kiiresti moodustama Eesti Brigaadi eeskujul uusi rügemente ja pataljone, mille tagajärjel sattusid paljud mobiliseeritud ilma et nad oleksid ise jõudnud arusaada, vabatahtliku Relva-ss ridadesse.

Vaatamata puuduliku väljaõppele ja relvastusele kästi esimesed üksused juba 13. vebruaril rindele Meriküla juurde, kus punaväe dessant väed katsetasid maanduda. Järgmiseks päevaks olid punaarmee üksused eesti vägede poolt tagasi löödud.

Vangi langenud dessantväelastelt selgus, et enne maabumist oli neile antud järgnev käsk: “Pärast õnnestunud maabumist on meeskonna ülesandeks muu hulgas hävitada kõik, mis on teel ees. Siia hulka kuulub ka tsiviilekanikkond. Ka naisi ja lapsi tuleb kohelda kui vaenlasi. Kedagi ei tule vangi võtta.”

Georg Iltal kirjutab selle kohta: “Olgugi, et Meriküla ja selle ümbruskonna elanikele olid evakueerimiskäsud kätte antud, olid mõned inimesed, peamiselt vanemad, siiski kohale jäänud. Kõik nad tapeti äärmiselt julmal viisil. Pilt, mis meile järgmisel hommikul paaris talus avanes ei kannata kirjeldamist. Kuulsimegi, et vene dessantidele oli tehtud ülesandeks kõik eraisikud, vanusele vaatamata, ära tappa.”

Vaatamata tagasilöögile Merikülas jätkas Punaarmee oma pealetungi, tuues järjest uusi diviise tagalast rindele. Kaitsjad suutsid rünnakut seisma panna alles veebruari lõpul. Olukord rindel oli sel hetkel nii võrd kriitiline, et ajaleht Rindeleht keeldus äratoomast uudiseid olukorra kohta kartes, et see tekitaks paanikat. Ants Kõverjalg kirjutab: “Oli tunne nagu terve ida rinne oli iga hetk kokkuvarisemas ja vaenlane valmis Eestisse voolama lämmatava jõuga.”

Punaarme prioroteediks oli iga hinna eest oma sillapead üle Narva jõe alal hoida, kuna siit kavatseti edaspidi anda otsustav hoop Wehrmachti Narva grupeeringu pihta. Sellega oli muidugi Wehrmachti prioriteediks sillapea hävitamine. Eesti Vabariigi astapäeval 24. veebruaril, kus eesti sõdurid võitlesid erilise innuga ja vaprusega, likvideeriti sillapea Riigi külas. Ka viidi läbi rünnak Vaasa-Vepsküla-Siivertsi juures. Viimases anti vapruse eest Harald Nugiseksile Rüütlirist. Ainult teine estlane seni nii vääristatud, esimene Alfons Rebasele vapruse eest võitlustes Leningradi juures.

Kuigi sillapeade hävitamine oli Punaarmeele suureks hoobiks, hakati peatselt planeerima uut rünnakut. Eelmänguna pommitati 6. märtsil Narva linna ja siis Jõhvit ja Tapat. 9. märtsil viidi läbi terrorrünnak Tallinna vastu. Pommitamises said surma 800 inimest, 659 haavatud ja 20,000 jäid kodutuks. Pihta said 5,073 ehitust. Kasutati ka leekpomme. Põles Tallinn.

8. märtsil algas oodatud Punaarmee rünnak ja vaatamata ülekaalukale jõule ja kohutavatele kaotustele, ei suutnud venelased Narva rindest läbi murda. Aprillis viidi läbi vastasrünnakud. Kuigi ei suudetud vaenlase sillapäid likvideerida, suruti neid siiski kaitsepositsiooni. Krivasoo juures jätkasid venelased pealetungi, kuid ei pääsenud sealt kuigi kaugele.

Kui talv oli lõpule jõudmas olid mõlemad pooled talvelahingutes kandnud raskeid kaotusi ning vajasid aega oma ridade korraldmiseks ja saabus suhteline rahu. Kuid see oli, Mart Laari sõnades: “Vaid algava tormi ettevalmistus.”

Eesti sõduritest, kes võitlesid Narva all 1944. a. talvel, kirjutab Oskar Mamers järgnevalt: “Enamlased ei pääsenud seekord siiski kaugemale Narvast. Ja kui Eesti pääses katastroofist jaanuaris-veebruaris ja saime kodus elada veel kuni septembrini, enne kui saatus meid tabas lõplikult, kuid siiski niivõrd pehmel kujul, et üle viiekümne tuhande eestlase võis oma elu päästa põgenedes Rootsi ja Saksamaale, siis oleme selle eest tänu võlgu peamiselt kolonel Rebasele ja tema eesti sõdureile, kelle vastupanu tõttu enamlastel nurjus 18. armee täielik sissepiiramine. Samuti peame tänama neid kiirelt mobiliseeritud ja juba mõni tund pärast mundrisse riietumist autodega Narva rindele viidud eesti mehi, kes lõid esimese vastupanuliini, mida eestlased hoidsid rasketes võitlustes kaheksa kuud kuni üldise taganemisini. Narva rindest ei murdnud enamlased kunagi läbi.”

Suveks 1944 oli olukord eesrinnetel Euroopas oluliselt muutunud. Liitlased olid Prantsusmaal ja Punaarmee oli alustanud pealetungi ida rindel. Kuigi saksa tankide ja lennukite tootmine oli kõrgemal tasemel kui kunagi varem, kaotused olid veel suuremad ja isegi seda mida toodeti ei saadud alati rindele toimetada, kuna järjest pommitati raudteeliine. Paistis, et Saksamaa häving oli nüüd ainult aja küsimus.

Kevade jooksul oli Punaarmee järjest toonud Narva rindele juurde lisa üksuseid. Samaaegselt, kuna rinne oli olnud suhteliselt vaikne mitu kuud, sakslased olid paigutanud mitmed üksused ja soomused mujale rindele. Saksa ülemjuhatus hakkas nüüd veelkordselt kaaluma Eesti täielikku mahajätmist. Just seda küsimust arutati Hitleriga 20. juunil Rastenburgis Hundikoopas. Kindral Adolf Heusinger oli andnud masendava ülevaate rinde olukorrast ja oli lõpetamas oma ettekannet järgnevalt: “Lääne poolt Daugavat teostasid venelased suurte jõududega pealetungi põhja suunas. Kui meie ei vii välja armeegruppi, mis asub praegu Peipsi järve juures, siis katastroof….” Kaugemale Heusinger ei jõudnud. Sel hetkel lõhkes laua alla vandenõulaste poolt paigutatud pomm, millest Hitler ise pääses ainult kriimustustega. Lõpptulemusena ei viinud Hitler oma diviisid Eesti pinnalt minema, kuna Soome lahe kaudu veeti Rootsist Saksamaale rauamaaki, mille tõttu Balti meri pidi Saksamaa kontrolli alla jääma.

Juulikuul ei jäänud kaitsjatele muud üle, kui et tagasi tõmmata Narvast Sinimägedesse, nn. Tannenburgi liinile. Rindele oli Punaarmee toonud juulikuuks 75,000 meest põhja pool Narvat ja 130,000 meest Auvere juurde. Tänu ameeriklastele oli nende käsutuses kaheksa korda rohkem suurtükke kui kaitsjatel, 546 lennukit võrreldes saklaste 49 lennukiga ja kolm korda nii palju tanke kui sakslastel. Nad olid hammasteni relvastatud ja jällegi tänu ameeriklastele, see kord kõrge kvaliteediga relvastusega.

Pealetung algas 24. juulil ja 26. juuliks olid venelased Narvas. Jällegi vaatamata Punaarmee kohutavale ülekaalule, eesti ja saksa üksused suutsid hoida Sinimägede Tannenburgi liini kuni 10. augustil kästi Punaarmeel pealetungi peatada. Kuigi sakslaste ja eestlaste poolel oli olnud raskeid kaotusi arvestatakse, et nende nädalate jooksul kaotas Punaarmee üle 150 000 mehe.

Lõuna Eestis oli venelastel rohkem õnne. Juulikuul alustatud pealetung jõudis kuu lõpuks nn. Marienburgi liinile, mis jooksis Pihkva järve tipust alla Lätisse. Siin nad peatusid nende silmis Nõukogude territooriumi lõpliku vabastamise ettevalmistamiseks. 10. augustil jätkati pealetungi ja 13. augustiks olid nad Rõuges ja Võrus. 16. augustil sihtisid nad Tartu poole, mille kohta armee grupp Nord staabiülem sai ainult ütelda: “Tartu juures tabab meid suur õnnetus, mille vastu me midagi parata ei saa.” 25. augustiks andsid eesti ja saksa väed viimast vastupanu Tartu tänavatel. Olukord oli nüüd kriitiline. Vaenlane oli nüüd valmis liikuma Narva poole ja paistis, et Eesti vallutamine oli ainult päevade küsimus.

Punaarmee lähenemisega levinesid jutud talude maha põletamistest, mõrvamistest ja vägistamistest. Teed lääne poole hakkasid täituma põgenikkudega. Heino Susi meenutab: “Kusagil Märjamaa ja Lihula vahel sattusime põgenikevooridele. Kilomeetrite ja kilomeetrite kaupa hobuvoore ja jala sõtkujad. Kohati oli nii täis, et pidime rataselt maha ronima ja jala, rattad käekõrval, edasi sammuma. Kuhu need inimesed kõik minna tahavad, tuli mõte. Niimoodi jala, või hobustegagi. Meie ei tea, kas jõuame jalgrattailgi eest ära, sest venelased tulevad autodega ja tankidega...Põgenike nägudes oli ometi väsimuse kõrval palju otsustavust ja trotsi. Et kui vanka tuleb jälle Eestimaale, siis meie läheme eest ära - kas või Maailma otsa...aga nende jalgu me enam ei jää. Ühest aastast aitas.”

Otsest vastupanu liikumist ei eksisteerinud Eestis kuni 1943.a. lõpu poole, kui hakkas selguma, et varem või hiljem jätab Saksamaa Eesti maha. 1943.a. sügisel nähes, et väljakuulutatud mobilisatsioon oli toonud ainult kasinalt mehi, käskis Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop kommissaar kindral Litzmannil teha ettepaneku prof. Jüri Uluotsale moodustada nn. Eesti Komitee ja sellelt palude toetust mobilisatsioonile. Vastutasuks lubati teatud õigusi juurde anda Omavalitsusele. Prof. Uluots vastas, et sellist otsust ta ei saa üksinda teha ja ta kutsus kokku 21. kuni 23. oktoobrini kestnud koosoleku, mis koosnes Eesti juhtivatest isikutest. Koosolek otsustas vastata eitavalt Sakslaste ettepanekule, kuid tegi vastuettepaneku lubada eestlastele ennast organiseerida põhiseaduslikul alusel kommunismi vastaseks võitluseks. See tähendas tegelikult EV taastamist. Prof. Uluots ja E. Kant viisid vastuse isiklikult kommissaari juurde, kes luges selle läbi ja viskas selle prügikorvi öeldes, et sellist vastust ta Berliini ei saada.

Kui oli selgunud, et ei olnud mingit mõtet asju edasi ajada sakslastega, moodustas rahvuslik vastupanuliikumine märtsis 1944 Eesti Vabariigi Rahvuskomitee. Aluseks võeti 1938. aasta EV põhiseadus. Esindatud olid kõik parteid, mis eksisteerisid enne 1934. aastat. Kaheteistliiikmeline koosseis valis oma esimeheks prof. Karl Liidaku ja esimese sammuna astuti ühendusse prof. Jüri Uluotsaga ja EV välisesindustega. Rahvuskomitee tegevus äratas loomulikult saksa vastuluure huvi ja aprillis algasid massvahistamised, mille all kannatas peamiselt Eesti intelligents. Juulikuu lõpuks aga oli Komitee end ümberorganiserinud Otto Tiefi juhendamisel, kes asendas Karl Liidakut. Päevakorda kerkis põranda all asuva Vabariigi Valitsuse kujundamine, mille ettevalmistuseks ka samme astuti. Tegelikult oli juba aprillis prof. Uluots kokku kutsunud valijameeste kogu EV põhiseaduse paragrahv 46-e alusel ja 20. aprillil valiti prof. Uluots üksmeelselt EV presidendi kohusetäitjaks, millega tal oli õigus kokku kutsuda uue valitsuse. Kuid juulis peeti valitsuse ametlikku moodustamist esialgu siiski veel ohtlikuks. Loodeti seda kaarti mängida sakslaste taganemise ja venelaste tuleku ajavahemikul. Küll anti juulis ja augustis aga välja Rahvuskomitee Korraldused nr. 1 ja 2. Esimeses korralduses kinnitati, et Eesti siht on iseseisvuse taastamine ning kuulutati Rahvuskomitee kõrgemaks võimuks Eestis, kutsudes samas kõiki võitlusele sissetungiva Punaarmee vastu. Teises korralduses anti muuhulgas näpunäiteid käitumiseks maa okupeerimise korral Punaarmee poolt.

Vabariigi Valitsuse moodustamisel oli oluliseks küsimuseks, millised relvaüksused saab ta enda kontrollile allutada. Prof. Uluots alustas läbirääkimisi III Saksa tankikorpuse komandöriga Felix Steineriga, kes teatavasti oli üks nendest saksa väejuhatajatest, kes suhtus sümpaatselt eestlaste olukorrale ja kes hindas kõrgelt eesti sõdurite panust Narva rindel. Lepiti kokku, et Saksamaa kapituleerumise korral aitab tema käsutuses olevate vägedega eesti väeosade rinnet N. Vene vägede vastu hoida. Muidugi seda kokkulepet ei saanud kunagi teostada, kuid Steiner võttis seda nii võrd tõsiselt, et kui septembris Saksa ülemjuhatus otsustas Eesti maha jätta, ta saatis oobersti aukraadis ohvitseri prof. Uluotsale teatama ja kahetsust avaldama, et kokkulepe muutunud olukorra tõttu osutub teostamatuks.

Peamiselt lootis Rahvuskomitee loomulikult eesti üksustele. Tehti vastavaid ettevalmistusi. Saadeti eesti üksuste juurde laiali raadiojaamadega varustatud sidemehi, kes pidid otsustaval hetkel tagama side Rahvuskomitee ja eesti üksuste vahel. Kodumaale otsustati ka kutsuda Soomest nn. päris Eesti üksus - Jalaväerügement nr. 200, millest pidi saama peamine tugi Eesti iseseisvuse taastamisel. Saadeti sõnum suursaadik Aleksander Warmale Soomes. Koos kapten Kirotariga ja kapten Karl Talpakuga. Suursadik Warma valmistas vastava esildise Soome valitsusele. Soome valitsus jõudis omakorda kokkuleppele sakslastega, et lubada Jalaväerügement nr. 200 siirduda Eestisse, kuid sakslaste nõudel ilma relvadeta. Ilmar Heinsoo on meenutanud, et see moment kui Soomepoisid pidid oma relvad käest ära andma ajas peaaegu nutule. Neil olid tuli uued Soome püssid, paremad kui sakslaste omad. Sakslased ei tahtnud, et Eestisse jõuab kahtlase lojaalsusega relvastatud rügement.

19. augustil jõudsid Soomepoisid Eestisse kokku lõpuks 2002 meest. Nende saabumine andis eesti rahvale uut julgust, vaimustust ja lootust. 2. septembril ilmus admiral Johan Pitka üleskutse ajalehes Eesti Sõnas: “Omagem uuesti Vabadussõja vaimu!”ütles Pitka, “Kes ei taha võidelda ja töötada kodumaa ohtlikemail päevadel, kes kõrvale hoiavad või põgenevad - need teadku, et nende jaoks ei ole enam kodumaad. Põlgus ja häbi saagu neile osaks. Neid sõnu lõpetades võtan relva ja astun võitlejate ridadesse. Ma jaksan veel relva kanda.”

Kuid Soomepoiste oma vaimustus lakkas kiirelt, kui selgus et jõudes Eestisse, vaatamata kokkulepele, käskisid sakslased poistel oma soome mundrid väljavahetada saksa mundrite vastu ja veelgi rängama kokkuleppe rikkumisena, ei hoitud rügementi koos vaid paisati laiali. Endine I Soome pataljon jõudis Tartu rindele 26. augustil ja otse lahingusse Pupastvere juures. Soomest tulnud sõdurite pealetung oli niivõrd hoogne, et punavägi kadus kabuhirmus, paludes veel staapidelt abi tuhandete Soomest tulnud bandiitide vastu, kuigi pataljonis oli tegelikult ainult 350 meest.

Septembri alul kehtis mõni nädal vaikust lõuna rindel, kuna mõlemad pooled vajasid aega jõude koonduda, kuid 14. septembril algas taas venelaste pealetung. Punaarmee oli selleks ajaks täiendanud oma ridasi Eesti Laskukorpuse meestega nii, et mitte esimest korda Eesti ajaloos, eestlased võitlesid eestlaste vastu kahel pool rinnet Septembri alul otsustas Hitler Eesti maha jätta, kuid mitte täielikult. Saksamaa vajas veel Rootsi rauamaaki ja otsustati hoida Tallinnat kui sillapead. Kuid aga kui samal ajal Soome lõpetas oma sõda venelastega, oli Eesti saatus otsustatud. Nüüd ei jäänud saklsastel muud üle, kui Eestist täielikult välja tõmbuda. Asuti teostama ulatuslikku taandumist, eestlasi sellest vaid viimasel minutil - kui üldse- informeerides. Emajõe liinil asuvate eestlaste selja tagant viidi minema pea kogu raskerelvastus ning ka saksa üksused 87. diviisist, mis olid määratud võimaliku läbimurde riivistamiseks. Nii seisidki saksa mundris eesti mehed 1944. aasta septembris Emajõe ääres tegelikult juba üksi, nagu jällegi Mart Laar ütleb, reedetute ja mahajäetutena. 17. septembril alustas Punaarmee pealetungi üle Emajõe ja järgmiseks päevaks olid nad jõudnud Eesti südamesse ja 26. septembriks oli terve lõuna Eesti nende kättes.

Narvast olid saksa väed paaniliselt taandumas, kuid eestlaste poolt püsis visa vastupanu. Näiteks, 17. kuni 20. septembrini Põhja Eestis hävitati 200 vene tanki praktiliselt ilma raskerelvade, tankide ja kahuriteta. Kuid sellest oli vähe. Vene väed olid kiiresti liikumas Tallinna poole.

17. septembri õhtul komandör Felix Steiner kutsus enda juurde kindral inspektori Johannes Soodla ja Omakaitse juhi kolonel Sinka ja teatas, et saksa väed lahkuvad lõplikult järgmise kolme päeva jooksul mille peale kolonel Sinka ütles kindralile: “Kas teate, härra kindral, mis Teie meile teinud olete? Te olete eesti rahvale surmaotsuse teinud.” Järgmisel päeval hakkasid sakslased mineerima sadamat ja muid tähtsaid ehitusi. Tallinnas hakkas valitsema korralagedus.

Keset seda segadust prof. Uluots pöördus veelkordselt saksa võimude poole, katsetades neid veenda võimu üleanda õiguspärasele Eesti valitsusele. Sakslased keeldusid. Nähes, et teist valikut ei ole, 18. septembril Otto Tief kutsus valitsuse liikmed kokku, moodustas valitsuse juhatuse ja prof. Uluotsa juuresolekul vannuti uus valitsus ametisse. Järgmine päev toimus esimene valitsuse koosolek. Otto Tief kandis ette Rahvuskomitee deklaratsiooni , kus teatati et Rahvuskomitee on likvideeritud ja uus valitsus on astunud tegevusse. Nõuti võõraste vägede viivitamatut lahkumist Eesti territooriumilt ning avaldati erilist ranget protesti Nõukogude Vene poolt teostatava vägivaldse okupatsiooni vastu. Deklaratsiooni loeti ametlikult Riigi Teatajasse.

Kui oli lootust, et kuidagi veel Soomepoiste rügemendi ja piirikaitse rügementide abil saaks uus valitsus mõnda aega veel edasi püsida, 20. septembriks selgus, et vastupanu on lootusetu. Prof. Uluots, kes põdes küll vähi haigust ja kes ise protesteeris Eestist lahkumist, toimetati otsemat teed kiirpadiga Rootsi. Teised valitsuse liikmed jätsid Tallinna maha ja sõitsid läänerannikule, kus neil pidi ootamas olema Rootsist saadetud mootorpaat. Motorpaat jõudis küll, kuid nädal aega hiljem, kui Eesti oli juba neli päeva okupeeritud Punaarmee poolt. Sellega, peaaegu terve valitsuse koosseis langes venelaste kättesse.

Tallinnas heisati 20. septembril ametlikult Pika Hermanni torni esimest ja viimast korda sõja jooksul Eesti lipp. Sakslased olid evakueerimas. Venelased olid ainult mõni päev Tallinnast eemal.

Venelaste üksuste juurde Põhja Eestis oli ka nüüd toodud Eesti Laskurkorpus, mille eesmärgiks olevat olnud ainult kiiremas korras Tallinnasse jõuda, et venelaste sigadusi ära hoida. Kuid siin oli ka kahtlemata mängus poliitiline eesmärk, mida kinnitas Eesti Kommunistliku partei esimene sekretär Nikolai Karotamm: “Sellel ülesandel, st. Tallinna vabastamisel, on tähtis sõjaline tähtsus kuid see on ka äärmiselt tähtis poliitiliselt.…”

Kuid venelaste läehenemine Tallinnale ei olnud ilma takistusteta. Mitmed verised lahingud leidsid aset Kosel, Jägalas, Raasikus, Vaskjalas, Keilas ja mujal. Eriti märkimisväärne on Porkuni lahing, mis toimus 21. septembril, märkismisväärne kahel põhjusel, esiteks, et seal võitlesid ühel pool järele jäänud Eesti Diviisi üksused ja teisel Laskurkorpuse polk nr. 917. Teiseks, et Porkunil viidi ka läbi vangilangenud Eesti Diviisi sõdurite massmõrv.

22. septembri keskpäevaks oli Tallinn Punaarmee käes kuid vastupanu polnud siiski veel lõppenud. Pääskülas näiteks pandi terve tankikolonn seisma nn. Pitka meeste poolt. On huvitav siinjuures märkida, et mitmed kodumaa eestlased on rääkinud seda, et veel aastaid peale kui sõda oli ammu lõppend, kui kutsuti ühte või teist NKVD poolt ülekuulamisele, oli esimene küsimus: “Kus on Pitka?”

Tallinnast liikus Punarmee edasi mööda lääne poole kuni novembrikuu lõpu poole jõudsid nad Sõrve poolsaare tippu, kus viimased saksa väed olid äsja evakueeritud. Laskurkorpuse mees V. Lief kirjutab: “Nii jõudsime Sõrve poolsaare lõunatippu. 24. novembri hommikul kell 8.40 heisati sinna käsirelvade saluudi saatel punane lipp. Nõukogude Eesti oli täielikult vabastatud!”

Et saavutada seda, on arvestatud et lahingud Narval, lõuna Eestis ja saartel läks Punaarmeel maksma üle poole miljoni surnut.

Aasta 1944 lõppes traagiliselt eestlastele, kuid lõpuks jäi võit meile, mida tõendab see, et oleme siin täna koos Toronto Eesti majas tähistades Võidupüha ajal, kus Eesti Vabariik on jälle kord taastatud juriidilise järelpidevus alusel. Tänasel Võidupühal, kus nagu ma alguses ütlesin, me avaldame tänu ja tunnustust neile, kes kord võitlesid Eesti vabaks aastatel 1918-1919, kuid avaldame ka tänu ja tunnustust neile, kes võitlesid Eesti maa ja rahva eest 1944. aastal, kes andsid viimase selle eest, mida oli veerandsada aastat varem loodud. Meil tuleb tõdeda, et neile kuulub meie igavene tänu. Tänu eesti sõdurite visa vastupanule, üle 50,000 eestlast suutsid põgeneda ja jätkata vabadusvõitlust välismaal. Tänu neile juhtivatele isikutele, kes julgusega ja ettenägelikkusega lõid veel viimasel hetkel Eesti Vabariigi valitsuse ja suutsid seda teatavaks teha maailmale, mille alusel eestlased välismaal said läbi terve Nõukogude okupatsiooni nõuda Eestile vabadust juriidilisel alusel, st. Eesti okupatsiooni de jure mitte tunnustamist ja mille alusel taastati Eesti Vabariik 1991. aastal.

Eriti noored võivad selle peale mõelda, kes on siin Kanadas üleskasvand, kes eluaeg elanud demokraatlikus riigis - mis oleks olnud nende saatus kui dr. Mäe oleks võtnud nõu ja evakueerinud ja jaanuarikuul ei oleks toimunud mobilisatsioon? Mis oleks olnud nende saatus, kui rinne oleks tõesti kokku varisenud juba veebruarikuul, kui eesti sõdurid ei oleks läinud rindele oma kodumaa eest võitlema? Mis oleks olnud nende saatus, kui Jüri Uluots, Otto Tief ja teised ei oleks eestlaste ja Eesti Vabariigi eest välja astunud? Mis oleks olnud nende saatus, kui eestlased ei oleks vastupannud vaenlasele kui ta liikus mööda Eestit, takistades nende pealetungi ja sellega andes teistele, meie vanematele, aega põgeneda?

Mõtleme nende asjade peale tänasel Võidupüha tähistamisel.

Ma tänan Teid kuulamast.

Eestlased Kanadas

TRENDING