Raekoda, Tartu linn,
Ettepanek Tartu Linnavalitsusele:
nimetada 2014. aastal postuumselt Tartu aukodanikuks
keemiateadlane, sovetliku justiitsterrori ohver Jüri Kukk

Märtervabadusvõitleja Jüri Kukk sündis Pärnus 1. mail 1940. Jüri Kukk ja tema perekond elasid aastatel 1940-1958 Mõisakülas, kus isa oli kohalikus koolis direktor, ema samas õpetaja ning Jüri koos vennaga selle kooli õpilane.

Aastatel 1958-1979 õppis ja töötas Jüri Kukk Tartu Ülikooli endises keemiahoones Jakobi tn 2 anorgaanilise keemia kateedris ja elektrokeemia laboris. Aastatel 1969-1971 tegi läbi aspirantuuri, 25. oktoobril 1972 kaitses teaduskraadi. Keemiateaduste kandidaadiks sai 6. märtsil 1973. Avaldas kuni 1978. aastani 22 teaduslikku tööd.
Prantsusmaa ja N Liidu teadusvahetuse raames stažeeris Jüri Kukk erialaselt 1975-1976 Prantsusmaal Bellevue laboratooriumis.

Jüri Kukk astus Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei liikmeks 1965, oli selles ka juhtivatel kohtadel. Aastal 1978 mainitud parteist protesti märgiks lahkus.

Aastatel 1979-1980 NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumile adresseeritud avaldustes taotles Jüri Kukk loobumist NSV Liidu kodakondsusest (teatavasti luges okupatsioonivõim annekteeritud Eesti Vabariigi kodanikke NSV Liidu kodanikeks ja kohtles neid vastavalt, surudes peale NSV Liidu punapasse; oma avaldustes okupatsioonivõimudele lähtus Jüri Kukk sellest de facto-olukorrast). Rahvusvaheliselt tuntud õppejõud ja teadlane Jüri Kukk ühines vastupanuliikumisega 1979. aastal. 1980. aastal käis Jüri Kukk Moskvas ning andis välis¬ajakirjanikele üle Eesti, Läti ja Leedu vabadusvõitlejate protestikirjad Nõukogude vägede tegevuse ja viibimise vastu Afganistanis. Kaotanud töökoha, hakkas Jüri Kukk taotlema NSV Liidu valdustest koos perekonnaga (abikaasa Silvi Kukk, alaealised lapsed Liis ja Andres) emigreerimise luba.

Jüri Kuke rahvuslik meelsus ja ootamatud väljaastumised sovetirežiimi vastu, samuti avameelsus muljete jagamisel Prantsusmaast (selmet valetada) andsid 1979. a. Tartu Ülikooli füüsika-keemiateaduskonna nõukogule ettekäände otsustamaks Jüri Kuke dotsendiks tagasi mittevalimise. Asjaosaline oli sellel koosolekul kohal ja esines ka sõnavõtuga, kuid ise hääletamisel ei osalenud. Kolleegi ahistamisele ja peatsele vangistamisele aitas kaasa mitu töökaaslast Tartu Ülikoolist, isegi mõni tollane üliõpilane, andes ja isegi pakkudes Riikliku Julgeoleku Komiteele (KGB) ja Eesti NSV Prokuratuurile (eriti tähtsate asjade vanemuurija Erich Vallimäe) meelepärase sisuga seletuskirju ja tunnistusi. Osa õppejõude osales teadlase vaenamises, sealjuures eriti agaralt füüsika-keemia¬teaduskonna tolleaegne dekaan prof Vello Past ja keemiaosakonna parteirakukese organisaator Mari-Liis Allsalu (neist esimene ka tunnistajana 1981. a jaanuaris toimunud kohtufarsis). Tartu Ülikoolis füüsikuna töötanud Jaan Villemi (surnud) andmetel algatas Jüri Kuke represseerimise keemik prof Viktor Palmi juuditarist abikaasa, kes „vajutanud päästikule”. Tagakiusamiskampaaniast on kirjutatud tagantjärele Postimehes, Eesti Ekspressis, Kesknädalas, Rahvuslikus Teatajas jm. Sisuliselt oli kirjeldatud koostöö kollaboratsionistlik, sovetivõimu toetav, Jüri Kukke ja tema perekonda kahjustav või lihtsalt laimav – näiteks mõisteti kolleegide jt poolt hukka Jüri Kuke eesti¬meelne tegevus (originaalid ja koopiad kõnealustest dokumentidest olemas praegu riiklikes ja eraarhiivides). Eespoolmainitud E. Vallimäelt teatavaks saanud andmetel vallandati keemia¬dotsent Jüri Kukk Tartu Ülikoolist tolleaegse Tartu parteibossi Indrek Toome ja ülikooli rektori Arnold Koobi korraldusel.
Jüri Kukk tutvus ja/või liitus Mart-Olav Nikluse, Enn Tarto, Tiit Madissoni (kes oma esinemisel Tartu Ülikooli aulas on Jüri Kukke iseloomustanud erakordselt teotahtelise ja organiseerimisvõimelise isikuna), Viktor Niitsoo, Lagle Pareki, Heiki Ahoneni, Arvo Pestiga (kõik kandnud vanglakaristust rahvusliku ja antisovetliku tegevuse eest), Ülle Einasto, Eve Pärnaste, Rünno Vissakuga (samuti ahistatud sovetivõimude poolt), teiste Eesti vabadus¬võitlejate ja inimõiguslastega okupeeritud Eestis. Aastatel 1979 ja 1980 võttis Jüri Kukk osa eesti rahvuslaste poolt NSV Liidu ametivõimudele ja rahvusvahelisele üldsusele suunatud ühiste avalduste ja protestikirjade koostamisest, kirjutades neile alla. Moskvas suhtles Jüri Kukk välisajakirjanikega, pärast NSV Liidu sissetungi Afganistani 1979. aastal avaldas kohe selle vastu teravat protesti, astus välja NSV Liidus tagakiusamise ohvriks langenud akadeemik Andrei Sahharovi (ülemaailmselt tuntud tuumafüüsik, rahvusvahelise kuulsusega inimõiguslane, Nobeli rahupreemia laureaat) kaitseks. Koos kaasvõitlejatega Eestist avaldas Jüri Kukk kahetsust ja nördimust, et 1980. a olümpiamängud viiakse osaliselt läbi Eestis, millega oli tallatud jalge alla olümpiamängude põhimõte, et neid ei korraldata okupeeritud, veelgi enam sõdivas riigis (NSV Liit). Hiljem (tagantjärele), ühena neljast eestlasest (ka Viktor Niitsoo, Veljo Kalep, Tiit Madisson), ühines Jüri Kukk 38 Leedu, 4 Eesti ja 3 Läti kodaniku vabadusvõitluse eesmärki väljendanud Balti Apelliga 23. augustist 1979 (avalik pöördumine NSV Liidu, Saksa DV ja Saksa LV valitsuste ning Atlandi Hartaga ühinenud riikide, samuti ÜRO peasekretäri Kurt Waldheimi poole), milles nõuti 23. augusti 1939 Molotov-Ribbentropi pakti avalikustamist ja selle tagajärgede likvideerimist – teiste sõnadega, NSV Liidu okupatsiooni lõpetamist Balti riikides. Balti Apell leidis laialdast vastukaja vaba maailma trükisõnas ja raadiosaadetes, sovetiimpeeriumis asjaosalisi vangistati või represseeriti muul moel. Jüri Kukk pidas sidet Rootsis 1978-1990 tegutsenud Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskusega (EVVA), andes telefonitsi selle asutajale ja kauaaegsele esimehele Ants Kipparile ülevaateid rahvuslikust tegevusest siinpool Läänemerd (rahvuslippude heiskamised, iseseisvuspäeva tähistamine, Vabadussõja sangarite, nt Julius Kuperjanovi austamine jne) ning kirjeldades ka rahvuslaste, sh enda ja abikaasa tagakiusamist kommunistliku partei ja okupatsioonivõimu käsilaste poolt.
"Meie võitleme seni, kuni oleme saanud tagasi kadunud vabaduse ja kaitseme seda viimse meheni," on Paul Maitla öelnud. Arusaadavalt ei kohtunud Teise Maailmasõja sangar Paul Maitla ja „külma sõja“ kangelane Jüri Kukk omavahel kunagi. Ka nende võitlusvahendid olid erinevad. Ometi andsid mõlemad mehed võitluses Eesti Vabariigi iseseisvuse eest oma elu. See ongi vabadusvõitluse järjepidevus – Eestis ei olnud sellist ajajärku, mil vastupanu okupatsioonirežiimile poleks olnud.
Punavõimuga koostöös olnud kolleegide tegevus aitas oluliselt kaasa rahvusvaheliselt tuntud teadlase ja õppejõu Jüri Kuke tagakiusamisele (seletuskirjad KGB Tartu osakonna endisele ülemale, Tartu Ülikooli kasvandikule ja Tartu Lõunakeskuse praegusele haldurile Anti Talurile, režiimitruud tunnistused erakordset repressiivset entusiasmi ilmutanud Eesti NSV miilitsa ja Prokuratuuri esindajale, samuti Tartu Ülikooli kasvandikule Erich Vallimäele), arreteerimisele 13. märtsil 1980 ja süüdimõistmisele ENSV Ülemkohtus üldsusele suletud kohtulavastusel. Kohtualused Mart-Olav Niklus ja Jüri Kukk sellest sisuliselt osa ei võtnud, mõlemad keeldusid sovetlikku kohtulavastust kaasa tegemast. Nad ei pidanud vajalikuks vastata ühelegi esitatud küsimusele, kuna viibisid kommunistlike justiitskurjategijate vastu hädakaitse seisundis ning otsustasid õigusmõistmise farsi õnnestumisele ise mitte kaasa aidata. Kohtualuste õigeksmõistmist nõudsid nende mõlema kaitsjad.
Tartu Ülikooli vilistlane, Tartu Võõrkeelte Kursuste tunnustatud õpetaja, Balti Apelli üks algatajaid ja koostajaid Mart-Olav Niklus vormistati kohtufarsi käigus „eriti ühiskonnaohtlikuks retsidivistiks” ja talle määrati pikaajaline (15 aastat) vabadusekaotus nn nõukogude-vastase tegevuse eest. Jüri Kukk sai 2-aastase vangistuse (§194' „Nõukogude riiklikku või ühiskondlikku korda halvustavate teadvalt valede väljamõeldiste levitamine” alusel).
Seesugune karistus oleks tolleaegse Eesti NSV parandusliku töö seadustiku kohaselt tulnud ära kanda Eesti NSV haldusalal, sest kuni 5-aastase vangistuse korral polnud seadusega Eesti NSV-st väljasaatmist ette nähtud. Protestiks 1949 ÜRO-s vastu võetud Inimõiguste Ülddeklaratsiooni, 1975 Helsingis 35 riigi (sh NSV Liidu) poolt allkirjastatud lepete jm inimõigusalaste aktide ja rahvusvaheliste kokkulepete jämeda rikkumise, samuti okupantide endi kehtestatud seaduste eiramise vastu pidas Jüri Kukk 1980. a novembrist kuni hukkumiseni 27. märtsil 1981 Vologda vanglas näljastreiki – kaaludes kohtuprotsessi ajal kõigest 47 kg. Peale eelmainitud kohaliku seaduserikkumise oli Jüri Kuke küüditamine Eestist vastuolus ka 1949. a Genfi konventsiooniga okupeeritud maa-alade tsiviilelanike kaitsest. Kannatustele andsid omapoolse panuse KGB-meelne Tartu Ülikooli psühhiaatriaprofessor Jüri Saarma, samuti psühhiaatria kuritarvitamisega poliitilistel eesmärkidel kurja kuulsuse omandanud Serbski-nimeline Instituut Moskva lähedal. Sellest kõigest nähtub, et ka tervislikust seisundist tingituna ei oleks Jüri Kukke tohtinud vangitappi saata. Siiski jätkus justiitsterror Jüri Kuke kallal, tema sihilik ja teadlik piinamine kestis surmahetkeni. Isikud, kes kirjeldatud inimsusevastase kuriteo eest peaksid vastutust kandma, on Eesti Vabariigis tänaseni välja selgitamata.

Jüri Kuke esimesel surmajärgsel sünniaastapäeval, 1. mail 1981 kirjutas 19 Eesti rahvuslast ja inimõiguslast NSV Liidu Ülemnõukogu presiidiumile avaliku protestiavalduse, milles nõuti Jüri Kuke surma põhjuste uurimist ja süüdlaste karistamist ning rõhutati, et sellised juhtumid ei tohi korduda. Nagu juba öeldud, pole taolist juurdlust tänaseni soovitud läbi viia.
Kohtuprotsess Jüri Kuke ja tema kaasosalise üle leidis ülemaailmset vastukaja. Juba selle toimumise ajal, lisaks eestikeelsetele välisraadiosaadetele igal kohtupäeva õhtul kirjutasid poliitilisest arveteõiendusest Eestis Lääne mitu suurlehte, sh Le Monde Prantsusmaal (6. jaanuar 1981) ning Frankfurter Allgemeine Zeitung ja Die Welt Saksa LV-s (7. jaanuar 1981). Protsessi järel kajastasid Jüri Kuke ja Mart Nikluse kohtueelset vaenamist, kohtupidamist, kohtuotsust ja kohtualuste edasist saatust näiteks inglise ajaleht Observer (11. jaanuar 1981), samuti Eesti Päevaleht (Stockholm), rääkimata rahvusvahelise ringhäälingu saadetes nii eesti kui ka paljudes teistes keeltes (sh Vabadusraadio – Raadio Vaba Euroopa Münchenis, Ameerika Hääl), väliseesti ajalehed Rootsis, USA-s, Kanadas, Austraalias jm. Kohalik teabelevi piirdus vaid mõnitavas vormis teabekildudega, teavitades ühel juhul, et Mart Niklus ja Jüri Kukk on Nõukogude-vastase tegevuse eest süüdi mõistetud ja et saalisolijad olevat kohtuotsuse heaks kiitnud (V. Sepp „Kohtusaalist”, Rahva Hääl, 13. jaanuar 1981). Teisel juhul jäeti osutamata isegi paragrahvidele, mida kohtualuste süüdistamiseks ja karistamiseks oli rakendatud (Eesti Raadio I programmi erisaade 6. veebruaril 1981).

On oluline märkida, et Jüri Kukk on rahvusvaheliselt tuntumaid Eesti inimõiguslasi, kommunismivange ja märtreid, kelle elu ja surm on muutunud sümboliks: vahetult enne Eesti Vabariigi okupeerimist 1940. aastal sündinuna, tegi ta läbi sovetiaja eestlaste põlvkonnale üldiselt osaks saanud katsumusrikka elukooli, valides kõige sügavamal nn stagnatsiooniajal oma kogemuste najal vastupanutee ning hukkudes poliitvangina kõigest 40-aastasena. Jüri Kukke on võrreldud ka ühe peaaegu samal ajal hukkunud iirlasest poliitvangi Robert Gerard „Bobby“ Sandsiga, Õhtulehes läinud aastal koguni aafriklase Nelson Mandelaga. Jüri Kukega Moskvas kohtunud USA ajakirjanik David Willis avaldas ajalehes peatselt ingliskeelse, hiljem ka teistesse keeltesse tõlgitud artikli pealkirjaga „Vapraim mees, keda iial olen kohanud“.
Eesti ajaloos pretsedenditu justiitsmõrva esimesel aastapäeval, 27. märtsil 1982, tegi filmimehest rahvuslane, publitsist Vladimir Georg Julius Orgusaar Vabadusraadio eestikeelses saates ettepaneku hakata igal aastal 27. märtsil tähistama Langenud Vabadusvõitleja Päeva. Hiljem ongi Eestis korraldatud mitmesuguseid aktsioone poliitrepressioonide ja inimõiguste rikkumise vastu lähiminevikus.

27. märtsil 2013 (oli siis kuulutatud Priiuse Põlistamise Päevaks) toimus tänujumalateenistus Eesti Sõjameeste Mälestuskirikus Toris. On üsna omapärane kokkusattumus, et samal päeval täitus 100 aastat Paul Maitla sünnist ning 27. märts (1981) on ka Jüri Kuke hukkumise aastapäev Nõukogude Liidu vangilaagris. Teenistuse käigus avati ja pühitseti Jüri Kukele väliseestlaste rahalisel toetusel valminud mälestustahvel. Sellega on Tori kirikus nüüd ka „külma sõja” ohvrid ära märgitud. Jumalateenistusel teenisid Eesti Kaitseväe peakaplan Taavi Laanepere ja kaplan Gustav Kutsar, osales ka kaitseminister Urmas Reinsalu..

Jüri Kuke kolgatateekonnal kui kisendaval inimsusvastasel roimal on võõrandamatu koht sovetliku režiimi genotsiidi registris. Seda justiitskuritegu eesti rahva vapra poja vastu ei tohi unustada ega andestada. Kommunistide ja nende käsilaste etniline, sotsiaalne ja poliitiline kuritegevus, mis seni on ikka veel läbi uurimata ja jäänud karistamata, peab lõpuks ometi saama objektiivse hinnangu nii Eesti Vabariigi õiguskaitseorganitelt, rahvaesinduselt kui ka Vabariigi Valitsuselt. Jüri Kuke postuumse tunnustamisega saaks ka Tartu Linnavalitsus ja Volikogu sellele taotlusele tänuväärselt kaasa aidata.

Jüri Kukk maeti 30. märtsil 1981 nimetusse hauda Vologda kalmistul Venemaal. Sügisel 1989 korraldasid aatekaaslased tema põrmu ümbermatmise Kursi kalmistule Eestis, kus paljude teiste hulgas avaldas lahkunule viimset austust ka Tartu Ülikooli tolleaegne rektor prof Jüri Kärner (1940-2010).

Alates 1997. aastast on Tartu Ülikooli aulas korraldatud Jüri Kuke mälestuskonverentse. Neid on avanud rektorid või ülikooli juhtkonna esindajad, esinejate ja osavõtjate hulgas on olnud külalisi ka välismaalt. Lisaks tähistati ülikooli nõukogu saalis novembris 1999 Jüri Kuke ümbermatmise 10. aastapäeva ning jaanuaris 2001 samas Jüri Kuke ja Mart Nikluse kohtuprotsessi 20. aastapäeva.

Samuti on 27. märtsi meeles peetud: näiteks märgiti see kuupäev ära 27. märtsi 2012 Tartu Postimehes kui (mitteametlik) langenud vabadusvõitleja päev.

Käesolevaks ajaks on Jüri Kuke rohkemat vääriv saatus leidnud enam kui tagasihoidliku koha, peamiselt teatmeteostes ja isiklikes mälestustes, nagu Eesti teadlaste biograafilises leksikon (2000, 2005) ning Lembit Ainsoo ja Uno Ainsoo teatmeteos „1000 tartlast läbi aegade”. Jüri Kukest on tähelepanuväärselt kirjutatud ka prof Rein Taagepera, Enn Tarto, Mart Nikluse, Viktor Niitsoo, Tiit Madissoni, Priit Silla, Lagle Pareki, Arvo Pesti jt raamatutes ja artiklites. Rahvusvaheline Tähenimistu (International Star Registry, USA) omistas 1. juulil 1990 ühele tähele Draakoni tähtkujus Jüri Kuke nime.

Ülaltoodust lähtudes teeme Eesti Vabariigi üldsusele Tartu Linnavalitsuse kaudu järgmise ettepaneku: püstitada Tartus või Tallinnas Eesti lähiajaloo vabadusvõitluse väljapaistva sangari ja märtri Jüri Kuke 75. sünniaastapäeval mälestusmärk ning avada see pidulikult 1. mail 2015 — mälestuseks ja tänutäheks eesti rahva poolt.

Tartus 16. jaanuaril 2014
Siim Hiedel, Tõnu Kalvet, Rein Koch, Tõnu-Enno Kuus, Tõnu Ojamaa, Erwin Pari, Priit Rajasaar, Jekki (Jevgeni) Rjazin, Tõnu Seilenthal, Tõnis Siim, Rein Vanja
Akadeemiline vabadusvõitlejate, inimõiguslaste ja repressiooniohvrite mälestuskeskus HEREDITAS HEROUM-DEFENSORUM LIBERTATIS et IURIS CIVILIS HOMINUM in memoriam JÜRI KUKK

Märkmed: