Mida Venemaa veel teha võib? Maade tagasivallutamise ideoloogia on üles ehitatud mitmuse vormile ehk võetakse sealt, kust võtta saab ja nii palju kui võtta lastakse. Asjaolu, et pikas vaates ei tee selline tegevus riiki ja rahvast õnnelikuks, ei lase praegu kergemalt hingata. Sest homme võivad „rohelised mehikesed“ üle piiri imbuda.
Lääne sanktsioonid ja isolatsioonijäämine on Venemaale ebamugav, kuid ühtegi tagasisammu ei tule. Kui eelmise külma sõja aegu oli raudne eesriie selge piir kahe maailma vahel, siis nüüd ehitab Venemaa enda ümber puhvervööndi riikidest, kellel on Moskva arvates keelatud olla iseseisev, demokraatlik ja läänemeelne. Iga sellesuunalist sammu karistatakse
Seega on praeguse konflikti laienemine teistele vahevööndi riikidele väga võimalik. Ohus on Moldova. Mägi-Karabahh võib osutuda pommiks, mille abil tekitatakse suurem kaos Lõuna-Kaukaasias. Georgialt on juba peaaegu kõik ära võetud, täiendav sisepoliitikasse tungimine Venemaa positsioone ei paranda. Valgevene majandus on sisuliselt üle võetud, Kremlil jääb üle oodata, millal Lukašenka väsib.
Aga Moldova-Transnistria ning Aserbaidžaani-Armeenia vahel on lahendamata külmutatud konfliktid, mida on üsna lihtne aktiveerida. Moldova puhul on Kremlil ka selge huvi selle maa Euroopa-suunaline areng kõigi vahenditega mutta tampida.
Aserbaidžaani ja Armeenia destabiliseerimise huvi on kaudsem. Sellega näidataks, et vahevööndi riigid on ebastabiilsed ka Venemaa sekkumiseta. Samuti juhiks konflikti lõkkelepuhumine tähelepanu Venemaalt ja Ukrainalt kõrvale. Ärgem unustagem, et Aserbaidžaani pretensioon Karabahhi suhtes on rahvusvahelise õiguse silmis märksa õigustatum kui Venemaa voluntaristlik tung Krimmi, samuti on Aserbaidžaan Armeeniast sõjaliselt üle ning see loob täiendavaid ahvatlusi..
Mis aga juhtub, kui rahvusvahelise elu kandvaks osaks saab sõda Venemaaga konkureerivas naftapiirkonnas ning armeenlaste lobby Washingtonis ja Pariisis, võime juba edasi fantaseerida. Igal juhul hakkaks selline areng Vene-Ukraina teemat juba oluliselt varjutama.
Moldova puhul oleksid rahvusvahelised panused väiksemad, kuid Venemaa vahetu huvi selgem. Seda riiki tahab Putin karistada nii euroopakeskse arengu eest kui ka selle eest, et pikaaegne Venemaa liitlane, kohalik kompartei, on pikemat aega võimult kõrvale tõrjutud.
Mõjuvahendiks on Transnistria. Sealsed võimud on oma soovist Venemaaga liituda teada andnud. Moldaavlastel pole Transnistria suhtes nii tohutuid emotsioone, nagu on grusiinidel Abhaasia või nii armeenlastel kui aserbaidžaanidel Karabahhi suhtes. Kui aga Moldoval peaks pähe tulema Transnistriast loobuda, siis avavad nad Pandora laeka.
Järgmisena köetakse üles riigi lõunaosa asustavad gagauusid. Türgi rahvusest, kuid õigeusklikud gagauusid viisid hiljuti läbi nn. proovireferendumi, millega tehti kindlaks, et üle 98 protsendi gagauusidest eelistab Venemaa juhitud tolliliitu Euroopa Liidule. Transnistria amputeerimine tähendaks koheselt õli tullevalamist seal.
Kõige selle taustal mängib rolli Moldova segane identiteet: üks osa rahvaste eelistaks tihedaid sidemeid Rumeeniaga, kuid vähemalt sama tugev suund toetab Moldova eraldi identiteeti. Kaitsevõime on praktiliselt olematu, Moldova armee on poole väiksem kui Transnistrial. Naiivne neutraalsuseidee on viinud moldaavlased olukorda, kus sisuliselt puudub oskus ja valmisolek end kaitsta, sisuliselt on end jäetud väliste jõudude meelevalda.
Niisiis, need on paigad, kus võib kergesti jama tulla. Aga enne seda on kindel, et Putini Venemaa ei tõmbu tagasi, vaid teeb kõik selleks, et nurjata 25. maiks planeeritud presidendivalimised Ukrainas.
Allikas: www.herkel.net
