Kommentaar
Elle Puusaag

Euroala päästeaktsioon

20.-21. juunini Mehhikos Los Caboses toimunud maailma juhtivate tööstusriikide rühmituse G20 tippkohtumise põhiteemaks oli euroala võlakriis, mis tekitab jätkuvalt muret ja mõjutab teisigi riike. Uudistekanal CNN laskis eetrisse terve saatesarja pealkirjaga “Euroopa võlakriis – USA probleem”.

G20 ja euroala kriis

Et ka Euroopa Liit (EL) on G20 liige, osalesid kohtumisel Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman Van Rompuy ja Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso, kes edastasid sõnumi: „Maailma juhtivatel majandusjõududel ei ole muud võimalust, kui teha tihedat koostööd, edendades ühist arusaama ja ülemaailmset majandusjuhtimist.”
G20 tippkohtumise deklaratsioonis on öeldud, et rühmitusse kuuluvad euroala liikmed võtavad tarvitusele kõik meetmed, kaitsmaks euroala terviklikkust ja stabiilsust; parandamaks finantsturgude toimimist ning murdmaks riikide ja pankade vahelist nõiaringi. Paljud vaatlejad peavad seda küllaltki ebamäärase sõnastusega dokumenti mõttetuks ja on veendunud, et mingeid praktilisi ega tervendavaid tagajärgi sel pole.

Kas liikuda kiiresti või aeglaselt?

Probleemi asetus ja arutlus muutusid aga märksa konkreetsemaks 27.-28. juunini toimunud Euroopa Ülemkogu tippkohtumisel. Midagi tuleb ometi ette võtta, sest 17-st euroala riigist on vähemalt kuuel tõsiseid finantsprobleeme.
Kas otsida euroala kriisile kiiret lahendust, nagu nõudis kohtumisele saabunud Prantsusmaa president François Hollande, keda toetab selles ka Itaalia, või nõustuda Saksamaa kantsleri Angela Merkeliga, kelle arvates tuleks asjadele lähenda tasa ja targu? Selles oli küsimus.
Nii kogunesid Euroopa Liidu juhid Brüsselisse oma lahkarvamustega, moodustades kaks erinevat leeri. Prantsuse-Itaalia liitu toetavad ka Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ja Euroopa Komisjon, nõudes kiirmeetmeid turupaanika vaigistamiseks. Euroopa Komisjoni majandus- ja rahandusvolinik Olli Rehn on soovitanud ühiselt tagatud eurovõlakirju – idee, mis meeldib Hollande’le ja Itaalia peaministrile Mario Monti’le, kuid mille vastu oli kategooriliselt kantsler Merkel. Sellised olid meeleolud Ülemkogu kohtumise eel. Jäi üle oodata Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman Van Rompuy salapärast raportit.

Ülemkogu otsused
Selgus, et raportis oli võetud selge suund suurema eelarveliidu suunas. Pärast pingelisi läbirääkimisi jõuti Ülemkogul kokkuleppele anda eurotsooni päästefondile Euroopa Stabiilsusmehhanism (ESM) võimalus rahastada panku otse. Samuti nõustuti, et päästefondide raha võib kasutada riikide võlakirjade turule saatmiseks, ilma, et sellega kaasneks uusi kärpe- või reforminõudeid. Võlgades siplevad riigid pole neid ettekirjutusi niikuinii suutnud täita.
Otsustati, et euroala pangad võivad saada otsest abi kriisifondist, seda juhul, kui on loodud ühtne euroala pangajärelevalve. Ka võib ESM nüüd osta probleemsete maade võlakirju.
Üheks tähtsamaks otsuseks oli, et Hispaania omandas 100 miljardi eurose päästepaketi eelisõigused. Saksamaa soostus aga sellega, et värske laen on sama pulga peal eraviisiliste võlakirjahoidjatega. Saksamaa leppis ka sellega, et ESM-il lubatakse teostada pankade „otsepäästmisi“, purustamaks riigivõla-panganduse nõiaringi.
Merkeli järeleandmine põhjustas Saksamaal kulmukergitusi ja küsimusi. Opositsioonis olevad sotsiaaldemokraadid soovitasid kantsleril teha kannapöörde. Saksa meedias (Spiegel jt) korrati, kuidas Itaalia peaminister Mario Monti surus kantsler Merkeli nurka, tõstes sellega kodumaal oma populaarsust.

Eestit Euroopa Ülemkogul esindanud peaminister Andrus Ansip ütles, et Eesti võib Euroopa Ülemkogu tulemustega rahul olla, kuna Brüsselis tehtud euro tulevikku puudutavad otsused olid head ja tasakaalukad, mis vastavad Eesti huvidele. Ansipi sõnul tekitasid vaidlusi pea kõik ülemkogul arutlusel olnud küsimused, kuid jõuti siiski heale kokkuleppele. Tegemist oli esimese uue eelarvekava aruteluga ülemkogu tasemel, arutelu jätkub oktoobris.

Uue eelarvepoliitika ohud

Ajakirjanik Erkki Bahovski näeb ohtu, et kriisi puhuks käivitatud meetmed võivad põlistuda, jääda alalisteks (Delfi, 29.06.). Sel juhul avastatakse kriisi lõppedes äkki end võib-olla olukorras, kus liikmesriigid on sõnaõigust kaotamas. Sestap soovitab ta Eesti-taolistel väikeriikidel mitte lähtuda ainult kasinuspoliitika loogikast, mis kriisi olukorras on arusaadav, vaid vaadata ka paar sammu ette.
Bahovski väljendab kartust, et kui EL hakkab senisest enam otsustama liikmesriikide eelarvepoliitika üle, siis jõuab paratamatult järg ka maksustamiseni. Samas on Eesti on tavaliselt end ju välisinvestorite silmis reklaaminud maana, kus on madalad maksud, millest eest seisab hea valitsus. See positiivne pilt võib siis tuhmuda.
Majandusteadlane ja poliitik Ivar Raig lahkab talle omase teravusega Eesti ühinemise tagajärgi Euroopa Finantsstabiilsuse Fondiga (EFSF), mille laenusid on Eesti juba hakanud garanteerima, ja ka rahandusminister Jürgen Ligi poolt mullu suvel alla kirjutatud Euroopa (Finants)Stabiilsusmehhanismi (ESM) asutamislepinguga liitumisest: „Eesti panuseks ESMi kapitalis saab olema umbes 1,3 miljardit eurot, mis on väga suur summa, ulatudes viiendikuni Eesti riigieelarve aastamahust.“ (EPL,30.06.). Eesti Riigikohus teeeb 12. juulil teatavaks, kas ESM-iga liitumine vastab meie põhiseadusele või mitte.

Priit Hõbemägi kirjutab Delfi juhtkirjas (30.06: „Valitsus ei tohi omapead Eestile suuri kohustusi võtta ega lubada Euroopal Eesti eest otsustada. Otsustusõigus Eesti Vabariigi eest kuulub rahvale ja selle valitud esindajatele. Ma loodan, et 12. juulil avalikustab Riigikohus ESMi põhiseaduslikkuse kohta sellise otsuse, mis teenib nimelt Eesti, mitte aga kellegi teise huvisid.“ Just see on euromöllus peamine.

Märkmed: