Toomas Kümmel 15. november.
Kalle Mälberg kohendas kirjanduslikult kaasaegsetele oludele vastavaks Anton Pavlovitš Tšehhovi novelli "Ametniku surm."
Saatis selle mulle. Otsustasin lugemiseks välja panna.

„EUROAMETNIKU SURM“
Anton Pavlovits Tsehhovi novelli tõlkinud Friedebert Tuglase järgi arrageerinud Kalle Mälberg

Ühel kaunil õhtul istus mitte vähem kaunis euroeksekuutor Simeon Gottlieb Kallas „Vanemuse“ teatri teises toolireas ja jälgis, nagu kultuuriinimesele kohane, pingsalt Kaarel Irdi lavastatud Nikolai Pogodini näidendit „Kremli kellad“, kus Lenini osas hiilgas Kaarel Karm.
Äkki kiskus kõrge asepresidendi ja eurovoliniku nägu krimpsu, silmad tõmbusid kissi, hingamine peatus... ja Simeon Gottlieb, kelle vanavanaisia Rudolf oli kord Otepääl Eesti lippu õnnistades hoiatanud lipu kui Moosese kepi mahapillamiuse eest, sest muidu madu salvab. ...Jah, Simeon Gottlieb kummardus ning ... atsihh! - aevastus paiskus üle saali. Aevastamine pole ju kellelegi ega kuskil keelatud, aevastavad nii naistenaba varjus parteihüpleja Erik Niiles Kroos; aevastas ka Urmas Kaju kui talle teatati, et Eesti Pank maksab ainult Simeon Gottlieb Kallase kohtukulud, nõunik müügu oma maja ja vaadaku kuidas ise saab...
Kõik aevastavad vahetevahel. Aga haudvaikses teatrisaalis lajatav järsk aevastus tõmbab ikkagi tähelepanu ning meie päikesepoisile sünnis see pole.
Oleks nagu teema lõpp, aga ei ole.
Euroeksekuutor Simeon Gottlieb Kallas, irvikiisu, kes laia lõuaga alati harjunud maanduma käppadele, ei kohmetunud sugugi, pühkis arstist abikaasa Kristi ulatatud rätikuga suud ja vaatas nagu viisakas inimene enese ümber: ega ta vahest oma aevastusega kedagi ei tülitanud?
Kaarel Karm, laval igatahes ei katkestanud nõuet anda kogu võim nõukogudele, et ehitada kommunismi koos kõigi laagrite elektrifitseerimisega. See näis olevat korras.
Ent siin pidi meie euromees kohmetuma.
Ta nägi, et saali esimeses toolireas istuv hallineva tukaga mees pühib hoolikalt rätikuga oma kaela ja pintsakut. Mehes esimeselt toolirealt tundis Simeon Gottlieb ära kõigi isamaa rüüstajate hirmu Toomas Kümmeli.
„ Ma tatistasin Kümmeli täis“, mõtles Kallas.“ Pole küll minu tase, raisk, aga see ajakirjanikutõbras vihkab mind juba ammu ja eriliselt. Peab ussiajaja Kranichi käes nõu küsima... äkki vabandaks!“
Kallas kõhatas, kallutas keha ettepoole ja sosistas Kümmelile kõrva:
„Vabanda, kulla sõber, ma piserdasin sulle... ma kogemata...“
„ Pole viga... pole viga...“
„Jumala ausõna, ma vabandan. Mina ju... ma ei tahtnud seda.“
„ Ah istu edasi, lase kuulata!“
Kallas kohmetus, naeratas rumalalt ja hakkas näitelavale vahtima. Vahtis, aga leninilikku õndsust enam ei voolanud temasse. Rahutus jäi ja vaevas. Vaheajal sättis ta end Kümmeli kõrvale kõndima, ja võitnud ligihiiliva arguse, pomises:
„ Ma piserdasin sind, vabanda. Ma ju... mitte et...“
„Ah lõpeta ära, ma juba olin unustanud, aga sina ikka“, pöördus Kümmel minekule .
„ Unustanud, aga endal on tigedus silmis“, mõtles Kallas ja saatis kahtlevalt lahkuvat Kümmelit. „ Ei taha enam tundagi. Peaks ta üle seletama, et ma ju ei tahtnud seda kümmet milli varastada, aga juudid, raisad,... noh ja toda VEBi raha oli ju parteile väga vaja, mitte mulle... Ma ju ei aevastanud nimme. See on looduse seadus. Ta peab mõistma! Ise ju veel geograaf, muidu mõtleb , et ma nimme sülitasin tema peale. Kui praegu ei mõtle, siis mõtleb kodus, ja kirjutab jälle vastikult ...“
Järgmisel päeval nokkis Kallas kiilanevalt kolbalt halle karvu, värvis vuntse ja ajas selga Brüsseli peenest poest ostetud ülikonna ning sõitis Lagedi kaudu Pirita jõe taha Kümmel väravasse, kus juba hulk Jõelähtme rahvast Tom-Isakesele palvekirju tooma tulnud.
„ Eile, teatris, kui mäletad, sõber Tom, aevastasin ja kogemata piserdasin... Vab...“ alustas euroeksekuutor vuntsi vabisedes.
„ Kah asi, hoidku jumal!... Teie soov?“ pöördus Kümmel järgmist korruptanti paljatava talumehe poole.
„ Ei taha kõneldagi!“, mõtles Kallas kahvatades. „Tähendab, on vihane ... Seda ei saa nii jätta ... Ma seletan talle... „
Kümmel oli lõpetanud rahva pahameele ja ametnike musta pesu vastuvõtu ning pöördus oma kaksikute poegade poole ning osutades oma vanema, suusameistrist poja, varustusele:
„Tooge suusad, sõidame siit minema!“
„Tom, kuule Toomas,... Söandan tülitada kahetsustunde pärast,... kõige varastatu eest ja... tatistamise pärast eriti,... Võin öelda, ...niiöelda, nõnda, kuidas sulle nüüd öeldagi ... mitte meelega, nagu võiks arvata.“
„ Sa, Siimukene, ju mõnitad ja pilkad, nagu alati, mängid nutust eliiti“, Kümmel tegi virila näo ja kadus garaaziukse taha.
„ Mis pilget siin“, mõtles Kallas, „Pole siin miskit pilget... Ise veel ajakirjanik, aga ei suuda aru saada... Kurat temaga! Kirjutan kirja, kirjutan arvamusloo, esinen teles ja raadios, olen ju professor, ei hakka end alandama!“
Mõtles Kallas mis ta mõtles, aga kirjutama ei hakanud. Kõmpis järgmisel päeval jälle Kümmeli väravasse:
„ Ma käisin siin et vabandada... Aga sina ei saanud must aru, keegi ei mõista mind kodumaal. Brüsselis ja Euroopas armastatakse mind, aga sina siin , kallis eestlane, mõtled et aevastasin ja tatistasin sinu peale meelega. Kuidas ma suudaksin oma kodumaa peale sülitada, nagu Hans Luik noorem kunagi ammu kirkutornist, mäletad see oli Veljo Käsperi filmis „
„ Mine perse, punnsilm!“ rüügatas Kümmel ja küünitas Raasiku õllepudeli järele, mille Juku Kalle Raid oli aiamüüri peale unustanud.
„Käi välja, kuradi Irvikiisu!“ trampis Kümmel väravaesises kruusas.
Miski rebenes Kallase peas ja kõhus. Midagi nägemata, midagi kuulmata taganes ta jõekaldale, astus edasi ja tuikus voogavasse vette. Masinlikult tegi ta mõned ujumisliigutused kuid keeris kandis Simeon Gottliebi keha alavoolu...
Urmas Kaju mälestuseks oli Erkki Sven Tüür Indrek Hirve sõnadele kirjutanud ooperi „ Sinimustvalge needus“ . Kui euroekskuutori keha oli jõudnud mereni esitas Jassi Zahharovi mehine hääl parasjagu „Raha aariat“.

Kirjanduslikult arrangeerinud Kalle Mälberg

Märkmed: