Martin Helme Kolme riigi rahvad hääletasid selle kolmel korral maha — seda tasub alati meeles pidada, kui Euroopa poliitikud õnnitlevad üksteist suure ja olulise saavutuse, Lissaboni leppe kehtimapaneku puhul. Suursaavutuseks on demokraatia ja rahvusriikide hävitamine Euroopas nii, et ei saanud õieti arugi. Vähemalt valdav osa inimestest ei saanud. Prantsuse, hollandi ja iiri rahva selge vastuseis oleks pidanud tähendama, et eurokraatide pakutav arengusuund on surnud, surnud ja veel kord surnud, aga näe, ta elab!
Teistelt rahvastelt pole üldse midagi küsitud. Dokumendi nime muutmise asemel, millega tõmmati kott pähe hollandlastele ja prantslastele, otsustati iirlaste puhul minna teist, juba varem ära proovitud teed. Sama asi pandi uuesti rahvahääletusele, et "õige" vastus saada. Kindel ja äraproovitud nipp ELis demokraatia mängimiseks ja legitiimsuse miraaži tekitamiseks. Taanlased pidid Maastrichti lepingut hääletama samuti seni, kuni tulemus oli see, mida Brüssel nõudis. Iirlased on pidanud mitu korda hääletama Nice’i lepingut. Esimene kord ei lugenud, sest siis tegi rahvas "vale" otsuse. Seda võimalust, et rahva arvamusega arvestada ja hakata otsima Euroopa tulevikuarenguks muid teid, ei kaalunud eurokraadid muidugi hetkekski. Kui demokraatias on rahval alati õigus, siis järeldus saab olla ainult üks: Euroopa Liidul pole demokraatiaga midagi pistmist.
Ilmselt võivad iirlased kergendatult hingata, sest enam ei ole neil vaja karta, et peaks mõnda eurootsust rahvahääletustel menetlema seni, kuni vastus on jaatav. Lissaboni lepe/ELi põhiseadus lõpetab euroliidu poliitikutele ebamugava olukorra, kus tuli teeselda, et rahva arvamus läheb korda, tegelikult sellest aga kogu aeg mööda hiiliti.
Nüüd ei pea enam teesklema. Nüüd on nende ihaletud euroimpeerium seadustatud ja rahvas, raibe, söögu heinu. Seda otsust juba mitu korda üle hääletama ei hakata.
Eksivad need, kes arvavad, et demokraatia defitsiit on mingi kahetsusväärne ja kurb kaasnähe sellise suure ja bürokraatliku süsteemi puhul nagu Euroliit. Demokraatia tasalülitamine on algusest peale olnud vältimatu eeltingimus selleks, et Euroliit oma praegusel kujul üldse tekkida oleks saanud. Demokraatia järgimise puhul ei oleks meil Maastrichti, ei oleks Nice’i ja ammugi mitte Lissaboni lepingut/ELi põhiseadust. Teiste sõnadega, meil poleks mitte mingit Euroliitu tema praegusel kujul, sest mitmed Euroopa rahvad on selle arengutee korduvalt tagasi lükanud ja enamikult ülejäänud rahvastelt pole kunagi midagi küsitudki.
Tegu on poliitikute elitaarse omakasuprojektiga, mida rahvas ei taha kuidagi toetada. Kuna poliitikud teavad seda, siis on nad loonud süsteemi, kus rahva arvamusega ei pea arvestama. Sääraseid süsteeme, kus rahvas on loll ja juhid targad, nimetatakse autokraatiateks. Autokraatia loogiline järgmine arenguetapp on despotism.
Mis selles Lissaboni leppes siis halba on? Jah, ta teeb süsteemi efektiivsemaks, aga seda teadlikult kodanike ja rahvaste vabaduse arvelt. Ta teeb süsteemi tugevamaks, aga see toimub teadlikult liikmesriikide otsustusõiguse ja -vabaduse arvelt. Võim koondub veelgi rohkem Brüsselisse: luuakse Euroliidu presidendi ja välisministri ametid, "sisejulgeolek" ehk poliitiline politsei, Euroopa armee (mille eesmärk pole mitte julgeolek, vaid liikmesriikide armeede allutamine Brüsselile). Luuakse raamistik üleeuroopalisteks maksudeks. Kõik need isikud ja institutsioonid ei allu valijaskonnale, nad ei allu mitte kellelegi ega vastuta mitte millegi eest. Vetoõigus sisuliselt kaob, nagu ka iga riigi volinikukoht eurokomisjonis. Rohkem kui kunagi varem hakkavad asju otsustama bürokraadid ja mõned suurriigid.
Tore ju, eks? Kas pole vahva olla osake suurest ja võimsast impeeriumist? Venelased ei kobise meiega ja Aafrikas reisides saab konsulaarabi, välisinvestor ei karda devalveerimist. Reaalsus on paraku midagi muud. Impeeriumile oleme meie tähtsusetu, vaene ja tülikas ääreala, kes on Venemaaga suurte poiste mängude mängimisel risti jalus. Tänapäeval euroopalikeks väärtusteks kutsutavate poliitkorrektsete dogmade kohaselt on rahvuslus ja rahvusriik ohtlik ja kahjulik asi, mille vastu võideldakse vihkamisvastaste seadustega. See on mugav ja mõnus viis kodanike vabaduste nullimiseks. Sõnavabadus? Südametunnistusvabadus? Ohtlikud asjad, mida kurjad inimesed võivad kasutada, et kütta üles vihkamist homode, neegrite ja euro-impeeriumi vastu. Parem, kui noad, kahvlid, inimkeel ja muud teravad asjad sotsiaaldemokraatia tingimustes titestunud kodanike seas kokku korjatakse ja kõik euroonude mureks jäetakse.
Kui 2003. aasta rahvahääletus märkis vaba rahva loobumist oma vabadusest, siis nüüd kehtima pandud Lissaboni lepe märgib vabaduse lõplikku otsasaamist Eestis. Nüüd oleme tõesti tagasi suures liidus, kus rahvusel ja rahvuslikkusel tuleb seista silmitsi üha enam autokraatsema vaenuliku politseiriigiga. Neile, kes programmiga liituda ei taha, leitakse aina sagedamini üha jõhkramaid viise meelde tuletada, kuidas "õigesti" olla.
(
http://www.syndikaat.ee/news.p... )
