Mida lähemale jõuame 14. septembrile, Euroopa Liiduga (EL) ühinemise rahvahääletusele Eestis, seda ägedamaks muutuvad vaidlused euroliiduga ühinemise teemal.
Kõik eesti lehed pidasid eelmisel nädalal vajalikuks avaldada sel teemal juhtkirju ja kommentaare; poliitikud kasutasid aga sündmustevaesel puhkuste- ja hapukurgihooajal ootamatult avanenud võimalust ennast kuuldavaks teha ja vastastega rinda pista.
Ehkki vaidluses sünnib teadupärast tõde, tekitab sedasorti piikide murdmine hämmeldust. Siiani suhtuti ju euroskeptikute väljaastumistesse pigem irooniliselt ja ignoreerivalt, ELiga liitumine oli justkui juba lõplikult otsustatud ja üksnes vormistamise küsimus. Nüüd korraga on ELi-vastased sattunud tähelepanu keskpunkti. Kuid mitte ainult nemad. Viimased küsitlused näitavad vääramatut ELi populaarsuse langust ka tavakodanike seas, mis on kukkunud viimase kahe aasta madalaimale tasemele. Enam ei olda nii kindlad, kas ikka tasub Euroopa Liitu minna.
Siin on vaieldamatult suured teened Keskerakonna esimehel Edgar Savisaarel, kellel on palju järgijaid ja austajaid ning kes mäletatavasti kogus üksik kandidaadina viimastel Riigikogu valimistel kõige rohkem hääli.
Savisaar pole selgesõnaliselt öelnud, kas ta kavatseb hääletada ELiga ühinemise poolt või mitte, ja teda jälgivad teraselt nii ajakirjandus kui üldsus. Savisaar tõstis reedel küll Postimehes esile mitmeid ELiga ühinemise plusse, kuid jättis endiselt otsad lahti. Tema mõtteavaldused võimalikust suhtumisest muulastesse Eestis kui ELi liikmesriigis, mõjusid pigem hoiatavalt.
Samas on mitmed Savisaare nimekad parteikaaslased väljendanud täielikku toetust ELiga ühinemisele. Mõned analüütikud näevad nendes erimeelsustes märke Keskerakonna võimalikust lõhenemisest.
Res Publica esimees, peaminister Juhan Parts nimetas Keskerakonna seisukohatust ELiga ühinemise asjus „üheks kõige küünilisemaks poliitiliseks mänguks Eesti lähimineviku poliitikas“. Ka Parts tõdes, et „Eesti inimeste toetus Euroopa Liiduga liitumisele on habras“ ja et „Euroopa Liiduga liitumises kahtlejate hulgas on kindlasti palju neid, keda on mõjutanud Keskerakonna sisemiste lõhede ajendil tekkinud peataolek“.
Kas aktiivne kampaania võiks asjade seisu veel muuta või ollakse sellega hiljaks jäädud? Partsi sõnul on valitsusel ja teistel organisatsioonidel augustis (alles!) plaanis käivitada aktiivne teavitustöö ELiga liitumise positiivsetest mõjudest, mis suudaks ehk pakkuda vajalikku infot kahtlejatele. Mõistes hästi, et tipp-poliitikudki vajavad puhkust ja peaministril on plaanis see kodumaalt kaugel, nimelt Hispaanias veeta, tuleb ometi tõdeda, et euroreferendumini pole enam palju aega jäänud ja iga möödalastud võimalus või vääratus võib osutuda saatuslikuks.
Mis juhtub aga siis, kui eestlased peaksid ütlema referendumil „ei“? Kuigi siiani on teistes kandidaatriikides korraldatud referendumid andnud üksnes „jah“-tulemusi, pole praeguste asjade seisu põhjal võimatu, et eestlased ütlevad „ei“.
Riigikohtu endine esimees ja praegu Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunikuna Strasbourg’is töötav Rait Maruste leiab, et euroreferendumi „ei“ peaks põhiseadusest tulenevalt Eestis kaasa tooma Riigikogu erakorralised valimised. Ta viitab seejuures põhiseaduse lõikele, mis näeb ette, et kui rahvahääletusele pandud seaduseelnõu ei saa poolthäälte enamust, kuulutab president välja Riigikogu erakorralised valimised.
Teisalt tuleneb riigikogu erakorraliste valimiste vajadus ka poliitilisest loogikast. Kui tõesti rahvas lükkab tagasi selle, mis on olnud valitsuskoalitsiooni üks põhiline poliitiline eesmärk, siis järelikult pole hääletajad „ei“ öeldes seda aktsepteerinud ning on ühtlasi umbusaldanud seda poliitilist kooslust.
Manööverdamisruumi jätab asjaolu, et praegu on ametis uus Riigikogu, referendumi kuulutas välja aga eelmine, mis võiks osutuda keerulist juriidilist loogikat pidi omalaadseks „päästerõngaks“.
Riigikontrolör Alar Jõks leiab: „Antud juhul on mul raske näha kaalukat põhjendust, miks peaks eelmise Riigikogu poolt otsustatud ja kohustusliku põhiseadusmuudatuse kaudu läbiviidav euroreferendum olema umbusaldushääletuseks uuele Riigikogule.“
Euroreferendumi-eelne aeg nõuab erakondadelt ja poliitikutelt avatust ja selgeid seisukohti. Vastasel juhul on oodata vaid euroskeptikute rivi pikenemist.
SL Õhtulehe reedeses juhtkirjas küsitakse: „Mida siis ikkagi teavad inimesed elust pärast ELiga liitumist?“ Ja vastatakse: „Kui neile elu Eestis aastal 2005 kirjeldada ei osata, on inimestel õigus ja põhjus olla skeptiline.“
Tõepoolest — selgitustöö on praegu küll esmase tähtsusega.
Eurokired möllavad
Arvamus
TRENDING
